Aegunud lepingud tuleb tühistada

Euroopa Kohtu otsus Achmea asjas tõi oodatud selgust küsimusse, kas rahvusvaheline vahekohus võib või saab rakendada Euroopa Liidu õigust, kui ühe EL liikmesriigi investor nõuab teiselt liikmesriigilt kahju hüvitamist. Sellised nn investeeringu kaitse vaidlused on võimalikud tänu 1990ndatel pärast Nõukogude Liidu lagunemist sõlmitud kahepoolsetele investeeringu kaitse lepingutele.

Lepingud on kahepoolsed ja sõlmitud endiste idabloki riikide ja Lääne-Euroopa riikide vahel. Tänaseks on mitmed endised idabloki riigid saanud Euroopa Liidu liikmesriikideks, õigusruum on sarnane, kõigile kehtivad üldjoontes samad reeglid ning lõppsõna on Euroopa Kohtul.

1990ndatel oli aga olukord teistsugune. Ühest küljest avanesid Lääne-Euroopa ärimeestele uued turud idas, kuid kaasaegsest õiguskindlusest ja õigusriigist oli Ida-Euroopas veel vara rääkida. Seetõttu sõlmisidki mitmed Ida-Euroopa riigid kahepoolseid rahvusvahelisi lepinguid Lääne-Euroopa riikidega, et soodustada investeeringute tegemist. Investeeringutest tulenevad vaidlused allutati nende lepingute kohaselt rahvusvahelistele vahekohtutele.

Pärast Euroopa Liiduga liitumist need lepingud „unustati“, kuni hakkasid tekkima vaidlused, kus ühe liikmesriigi investor kaebas oma investeeringu sihtriigi (teise liikmesriigi) mõnda rahvusvahelisse vahekohtusse. Euroopa Kohtu otsus asjas Achmea on märgilise tähendusega, kuna selles otsuses ütleb Euroopa Kohus selgelt välja, et vahekohus ei ole kohus EL asutamislepingu kohaselt ning EL õiguse tõlgendamine viimase instantsina ja lõplikult ei ole taolise kohtu poolt lubatav. Seetõttu ei ole EL õigusega kooskõlas ka liikmesriikide vahel 1990ndatel sõlmitud kahepoolsed investeeringu kaitse lepingud.

Samas jääb alles küsimus, mis saab siis, kui vaidluse lahendamisel ei ole vaja rakendada ega tõlgendada Euroopa Liidu õigust, nagu näiteks Tallinna Vee ja Eesti Vabariigi vahelises vaidluses. Ühest küljest tuleb kõiki isikuid võrdselt kohelda. Teisest küljest tekib paratamatult küsimus vastutusest mitme omavahel vastuolus oleva rahvusvahelise lepingu samaaegse kehtimise eest.

Rahvusvahelisi lepinguid saavad sõlmida riigid ja rahvusvahelised organisatsioonid. Eraisikud ega ettevõtted taolisi lepinguid sõlmida, muuta, ega tühistada ei saa. Kui riik on võtnud endale mitu vastuolulist kohustust, siis on riigi vastutus luua (õigus)selgus ning tagada, et õiguste ja kohustuste süsteem on läbipaistev ja kõigile ühetaoline.

Ainult niimoodi saavad eraisikud ja ettevõtted tegutseda kindla teadmisega, et nende töö ja kapitali paigutus on adekvaatne ka 10, 20 või 30 aasta pärast.