Tööjõukulud söövad majandust

Kuigi Eesti kaubanduspartnerite impordi väljavaade lubab prognoosida sel ja järgmisel aastal välisnõudluse mõningast nõrgenemist, jääb see tugevaks ning pakub meie ettevõtetele häid ekspordivõimalusi.

Eesti suurim kaubanduspartner on Soome (19% Eesti ekspordist). Möödunud aastal kiirenes Soome majanduskasv 2,7 protsendini. Koos majanduskasvuga paranenud impordinõudlus on andnud Eesti ettevõtetele rohkem ekspordivõimalusi ning Soome eksportivate ettevõtete arv on viimasel kahel aastal suurenenud 1756-ni. See on ligikaudu veerand kõikidest kaupu eksportivatest ettevõtetest.

 

Eestist eksporditavad kaubad kaotasid möödunud aastal Soomes küll veidi turuosa, kuid viimase kümne aastaga on see suurenenud. Kui 2007. aastal oli Eestist eksporditud kaupade turuosa Soomes 2,4%, siis möödunud aastaks tõusis see 3,4 protsendini. Soome on viimastel aastatel edukalt oma tööjõukulude kasvu piiranud, samas on tootlikkus suurenenud. Sellega on Soome jõuliselt parandanud oma majanduse hinnapõhist konkurentsivõimet.

Eestis on aga tööjõukulud Soomega võrreldes tublisti kiiremini kasvanud ning meie hinnapõhine konkurentsivõime on Soomega võrreldes halvenenud. Eesti kaupade keskmine hinnatase on 71% Soome hindadest. Kuigi Eesti ja Soome hindade täieliku konvergentsini on veel ruumi, on Eesti hinnapõhine konkurentsivõime põhjanaabrite juures tasapisi halvenemas ning meie kaupade ekspordi turuosa kasvatamine põhjanaabrite juures võib muutuda raskemaks. Seega tuleks ettevõtetel veelgi rohkem investeerida tootearendusse ja tootlikkust suurendavasse kapitali, parandada ettevõtete juhtimist ja töökorraldust ning tõhustada väärtusahelaid, et parandada meie kaupade konkurentsivõimet.

Möödunud aastal suurenes Eesti kaupade ja teenuste ekspordis kõige enam Saksamaa osatähtsus, teisel kohal oli Venemaa. Venemaa on kuues Eesti eksporditurg (kaupade puhul üheksas).  Venemaa osakaal Eesti ekspordis on suurenenud juba kaks aastat järjest ning möödunud aastal tõusis see 4,5 protsendini. Samas jääb see tublisti maha aastate tagusest kõrgemast tasemest.

Venemaa-suunaline ekspordikasv sõltub meie idanaabrite majanduskasvust ja rubla kursist. Mõlemad sõltuvad aga naftahinnast. Naftahind on alates 2016. algusest tasapisi ülespoole liikunud ning samuti on rubla tugevamaks muutunud. Meie hinnangul võib naftahind aga USA suurema naftatoodangu tõttu lähiajal veidi langeda. Lisaks naftahinnale sõltub rubla kurss inflatsioonist, mis on aeglustunud juba 2% lähedale ehk vähemalt viimase 25 aasta madalaimale tasemele. Koos majanduskasvu kosumisega on see lubanud Venemaa keskpangal alandada intressimäärasid 7,5 protsendini. Veel 2015. aasta alguses olid intressimäärad 15% juures (Venemaa keskpanga inflatsioonisiht on 4 protsendi juures). Seega, tegemist on väga kiire rahapoliitika lõdvendamisega, mis võimaldab ettevõtetel ja majapidamistel oma investeeringuid paremini finantseerida. Tõepoolest, nende laenuportfellid kasvavad ning viivislaenude osakaal on tasapisi vähenemas. Tugev palgakasv ja aeglustunud inflatsioon on suurendanud ostujõudu ning see on omakorda parandanud tarbimist. Lisaks sellele on Venemaa suurenenud välisreserve - veebruari lõpuks olid need tõusnud 454 mld USA dollarini, mis tähendab 28-protsendist tõusu kaheaastatagusest madalseisust.

Möödunud aastal kasvas Venemaa majandus 1,6% ning meie hinnangul peaks see sel ja järgmisel aastal küündima 2 protsendini. Seda on muidugi Venemaa-suguse tärkava turu kohta liialt vähe. Venemaa majanduse väljavaates on nii võimalusi, kuid kindlasti tuleks arvestada riskidega, nagu näiteks liigne sõltuvus naftahinnast (naftatooted moodustavad 40% Venemaa ekspordist) – tõsi küll, uus eelarvereegel aitab kaitsta naftahinna kõikumiste vastu. Tugevam rubla on küll kahjulik ekspordi konkurentsivõimele, kuid parandab jällegi impordinõudlust. Probleemiks on aga Venemaa majanduse madal tootlikkus, kõrge korruptsioon, nõrk õigussüsteem ja välisriikide sanktsioonid.

Euroalal, kuhu läheb pool meie ekspordist, paistab olevat raskem oma viimasest kasvuspurdist edasi liikuda – käesoleva aasta ostujuhtideindeks on tugevasti langenud. Selle taga on viivitused tarneahelates ja toorainete puudus, samuti üha kasvav tööjõu ja oskuste puudus. Tugevam euro halvendab ekspordi konkurentsivõimet. Samuti on poliitiline ebakindlus suurenenud, mis nõrgestab nõudlust. Kuigi euroala majanduskasv sel aastal aeglustub, (möödunud aastaselt 2,5 protsendilt sel aastal 2,3 protsendini), peaks see jätkuvalt tugevat nõudlust pakkuma.

Viimase kahe aasta jooksul on maailmamajandus nautinud kaubavahetuse mahtude tugevat kasvu. Protektsionistlike abinõude arv on viimastel aastatel vähenenud. Üha vähem on tollitariife, samas kui näiteks impordikvootide, piiravate tootestandardite ja kodumaistele kaupadele ja teenustele subsiidiumide mõju on jätkuvalt suur. Imporditollimaksude tõstmine USAs, sellele järgnevad võimalikud vastumeetmed ja halvimal juhul kaubandussõda, ähvardavad praegused positiivsed trendid ümber pöörata ning halvendada välisnõudlust. Õigupoolest, viimase 10 aastaga ongi Global Trade Alerti andmetel USA kehtestanud kõige enam kaubandust ja välisinvesteering uid piiravaid abinõusid, samas kui kõige enam kannatavad nende all Hiina ja mitmed Euroopa Liidu suurriigid. USA tollitariifide otsene mõju Eesti majandusele oleks küll väike, kuid mõju läbi kaubanduspartnerite võib olla suur. Võimalikus maailmakaubandussõjas ei ole meie majanduse avatus kindlasti mitte boonus.