Haavatud liider

Enamasti peetakse emotsionaalsust nõrkuse märgiks, eriti töö kontekstis. Ei tohi unustada, et igaüks meist võib teatud olukorras kaotada kontrolli oma käitumise ning tunnete üle. Abitus, ebaõiglus, hirm, stress, lootusetus või mõni traumaatiline kogemus võib vallandada emotsionaalse reaktsiooni.

Võim muudab seda, kuidas juht  tajub ennast ja teisi. Ühest küljest suureneb egotsentrilisus ehk endale keskendumine, teisest küljest väheneb empaatiavõime ning aju omadus peegeldada keskkonda ja vastavalt sellele muuta oma käitumist. Juht tunneb ennast vabamalt enda käitumises ja emotsionaalsetes reaktsioonides ja on vähem teadlik sellest, millist mõju ta oma käitumisega alluvatele avaldab.

 

Richard E. Neustadt, Ameerika presidentide nõunik ja poliitikateadlane on öelnud, et võim ei garanteeri võimu. Formaalse võimu olemasolu ei garanteeri psühholoogilist tasakaalu, sisemise võimekuse tunnet. Suure stressi, kriitika või kriisi olukorras on lihtne kaotada tasakaalu, langeda jõuetusse ja abitusse olekusse ning minetada efektiivsus.

Ameerika psühholoog Julie Diamond kirjutab, et abitust kogetakse ohuna, millele limbiline süsteem ehk emotsionaalne aju on programmeeritud reageerima nagu siis, kui meid ründab tiiger – põgene või ründa. Juhi rollist lähtudes tähendab rünnak või põgenemine ärritust, enesevalitsemise kaotamist, mikrojuhtimist, põhjendamata nõudlikust, tagasiside eiramist, raskete otsuste või ebameeldivate vestluste vältimist ja edasilükkamist, eriarvamuste mahasurumist, kellegi eelistamist jne.

Et olla oma rollis tõhus, tuleb juhil arendada emotsionaalset regulatsiooni. Juhil on oluline teada, mis on tema võimalikud „lekkekohad“, väljakutsed ning takistused, mis segavad teda oma rollis tõhus olemast. Tal on oluline teada, millised olukorrad viivad ta tasakaalust välja, missugused on tema spontaansed toimetulekumehhanismid: mida ta teeb, kui tunneb ennast abituna ja kuidas see teistele paistab.

Vastupidi levinud arvamusele võib abitu inimene paista üsna jõulise ja hirmutavana, eriti kui ta kasutab enesekaitseks oma rollist tulenevaid privileege. Abitus võib viia endassetõmbumiseni, mis võib välja paista hoolimatuse ja huvi puudumisena. Kuna juhi roll ning võimu olemasolu teeb inimest teiste tunnete ja reaktsioonide suhtes vähem tundlikuks, siis on eriti tähtis teha pidevat reaalsuskontrolli, kasutades eneseteadlikkust ja tagasisidet.

Sõbraks tuleb saada ka oma abituse ning haavatavusega. Kui ma tunnen ennast oma abituses koduselt, siis ei pea ma seda varjama ning oskan ka teiste abituse suhtes sallivam olla –  kasutan oma mõjuvõimu, et olla parimal viisil toeks.

Haavatavus ja abitus ei tähenda käegalöömist, kontrolli kaotamist ning allaandmist, vaid see on oskus olla avatud endas toimuvale, olla kaastundlik enda suhtes – ning vajadusel teha seda ka teistele nähtavaks. Selline aus ja selge ülestunnistus soodustab koostööd ning ideede genereerimist ning toetab meeskonnaliikmeid.

Autor: Viktoria Saat