Pensionipopulism inimväärset elu ei taga

Teame, et pensionär on poliitiku silmis homogeenne hulk hääli, mida saab sirgjooneliselt erakorraliste pensionitõusude või ka sammaste kaotamise loosungitega mõjutada.

Kui loen viimaseid poliitikute kõlavaid ideid, kuidas päästa vaest pensionäri, siis tekib mul paratamatult küsimus, kas osutubki tõeks spekulatsioon, et ükski poliitik polegi tõsiselt huvitatud jätkusuutliku pensionisüsteemi loomisest?

Head poliitikud, palun lõpetage loosungitega lahmimine. Las Brexit ja Trump jäävad oma kodumaale, palun konstruktiivset kava, ideid ja argumente, kuidas luua jätkusuutlik pensionisüsteem nii, et pensionäril on võimalik tulevikus ära elada ilma poliitikute valimiseelsete päästeplaanideta.

Selleks ei peagi imet tegema. Tuleks lõpuni arutada mõnigi välja käidud idee, mis annaks tulevastele pensionäridele tugevama pinnase, millest nad saavad inimväärselt elada. Jätaks kõrvale ka kõik need ideed, mis keskenduvad pensionäride vahel raha ümberjagamisele, sest see ei loo uut väärtust ja ei muuda olemasolevat pilti. Küll võiks alustada tööandjapensionist, mis võrreldes arenenud riikidega, kus pensionärid on palju jõukamad, on meie süsteemi puuduolev lüli.

Pensionisüsteem ei saa olema kunagi nagu rahapuu Buratino loost. See saab olla täpselt nii hea, kui palju sinna panustatakse. Süsteemi panustada saab aga põhimõtteliselt kahel viisil, kas jooksvalt makse korjates (esimene sammas) või ette finantseerides (kogumine teise ja kolmandasse sambasse). Mõlemad sisaldavad riske. Esimesel juhul maksumaksjate arvu vähenemine ja pensionäride arvu kasv, teisel tootlus võrdluses inflatsiooniga.

Hea pensionsüsteem peaks panustama tasakaalukalt mõlemasse, et riskid liigselt ühele poole kaldu ei vajuks. Kui vaatame tänast Eesti süsteemi, siis võime küll väita, et riskid on liiga P-A-Y-G ehk esimese samba poole kaldu, sest reaalselt panustame esimesse sambasse 16% palgast ning selle kõrval teise sambasse, ehk kogumisse 6%. Kolmanda samba protsent suures vaates pildile ei mahu.

Neid kahte protsenti võrreldes peaks ilmselt ka põhikooli õpilasele selge olema, et pensioni teine sammas ei saa kuidagi olla kõikide pensioniprobleemide lahendaja. Küll on teisest sambast kasu, kui tahame saada süsteemi paremat tasakaalu kogumise ja ümberjaotamise vahel. Sel eesmärgil teine sammas loodigi.

Kuidas aga edukad riigid pensionisüsteemi panustavad? Kui vaatame näiteks Rootsi süsteemi, mida on viimasel ajal ühe võrdlusetalonina kasutatud, siis saame välja tuua järgmised protsendid suhtes palka. Esimesse sambasse makstakse Rootsis samuti 16%, meie teise samba ekvivalenti (Rootsis ei nimetata seda teiseks sambaks vaid esimese samba osana Premium Pensioniks) 2,5%. Rootsi teine sammas on tööandjapension, mille kaudu makstakse süsteemi keskmiselt 12% palgast ning lisaks sellele on kolmas sammas, mille kaudu laekub ca 5%. Tervikuna panustatakse pensionisüsteemi ca kolmandik enda palgast, mis on poole rohkem kui Eestis. Oluline on tähele panna ka seda, et Rootsi pensionisüsteem on pigem kaldu kogumise poole, aga suures plaanis võime öelda, et riske jaotatakse üsna võrdselt.

Kuidas siis ikkagi aru saada, kumb mehhanism, kas kogumine või ümberjagamine, annab tulevikus parema pensioni? Selleks tuleb üle täiskogumistsükli (töötamise aeg) mõõta, kui palju on süsteemi makstud ning kui suure pensioni selle eest vastu saab. 100% tõenäosusega prognoose teha ei saa, aga üsna kindlalt võib väita, et kui tulevikus on ühe pensionäri kohta 1,3 maksumaksjat, siis keskmine esimese samba pension väga palju üle 20% ei ulatu. 16% maksmise juures raha lihtsalt rohkemaks pole. Kui aga panustaksime kogu töötamise vältel sama summa 16% kogumisse, siis suure tõenäosusega võiks pensioniks oodata ca 30% palgast. Isegi mitme riski kokku langemisel annab väga suure tõenäosusega kogumine parema tulemuse kui ümberjagamine.

Peaminister pakkus oma hiljutises sõnavõtus välja, et järgmiste valimiste peamiseks teemaks saab olema eakate heaolu parandamine. Seda tuleb ainult tervitada, aga lahendus ei ole lammutamises ja ühekordsetes raha eraldamistes. Mõelda tuleb palju pikemas perspektiivis, sest kiireid ja odavaid lahendusi ei ole. Täna õigeid panuseid tehes, suurendades kogumist näiteks läbi tööandjapensioni, õnnestub meil ehk homne pensionär nii jõukaks teha, et tuleviku valimisdebattides keskendutakse hoopis huvitavamatele teemadele.