Emmanuel Macron, tänane mees

Ühes mõttes näib Emmanuel Macron “eilse mehena” – poliitikuna, kelle karjäär on läbi enne, kui ta sellest ise aru saab. Liberaalne tsentrist ujub definitsiooni kohaselt tänases ajaloo maelströmis vastuvoolu, lootuseta seda pöörata. Või siiski. Karl Jaspers on kunagi hoiatanud: “Langeda ei tohi ei mineviku ega tuleviku lõksu. Kõik sõltub tänases olemisest.” Midagi pole paratamatu, inimese otsused loevad. Eriti kui veenjaks on nooremapoolne dünaamiline Prantsusmaa president.

Macron on julge mees. Minna liberaalset demokraatiat kaitsma Euroopa parlamenti, kus liberaalid (nende seas rohkem või vähem nime poolest ka meie Reformierakond ja Keskerakond) on tähtsusetu vähemus, ei näi võitva strateegiana. Ometi on Macroni hoog pannud muretsema kaks suurimat fraktsiooni — Euroopa Rahvapartei ehk EPP ja Sotsialistide ja Demokraatide alliansi ehk S&D. Need kaks gruppi on kaua jaganud kõike, mis europarlamendis midagi vähegi väärt (esmajoones töökohad). Macroni En Marche ähvardab aga valimistel mais 2019 võtta lõviosa Prantsusmaa kohtadest. Olukorras, kus sotsialistid nõrgenevad Briti Tööpartei lahkumisega, samas kui EPP vajab prantslaste hääli, ähvardab see kõik kaardid segi lüüa.

Kuid see oli teisipäeval Strasbourg’is toimunud etenduse jäämäe õhuke põhjakiht. Macronil võivad parlamendiga olla omad plaanid – see jääb muu hulgas ikka pendeldama Prantsusmaa vahet –, aga tema ambitsioon on palju suurem kui selle bürokraatlik-politikaanliku mülka sügavustesse sukeldumine. Prantsusmaa president oli Strasbourg’is pidamaks programmkõnet. See oli kolmas tema suurte Euroopa-kõnede seeriast. See oli ka kõige kindlamalt kahe jalaga tänases päevas. Macron usub – ja õigusega –, et Euroopa elab murranguhetkes. Tänase Lääne poliitilise status quo kriis on üks asi. See, mis tulla võib, aga hoopis midagi muud. Siin ongi muu hulgas tänases seismise paradoks – et püsti jääda, peab korraga vaatama nii minevikku kui tulevikku. Minevik ütleb meile, et Euroopas leviv “illiberaalsuse lummus” (Macroni sõnad) on vältimatult millegi eelmäng. Ajalugu ütleb, et sellised eelmängud hävitavad homset tuues tänase. 

Macroni radikaalne positsioon on, et meie tänane seis — liberaalne demokraatia — vajab ja väärib kaitsmist. Iseenesest väärib mõtlemist juba see, kuidas selline tees on radikaalseks saanud ühiskondades, mis kõik on põhiseaduslikult demokraatlikud õigusriigid. Soov proovida midagi muud on kahe poolega münt. üks pool eeldab paratamatult nende põhiseaduslike garantiide nõrgendamist või eemaldamist, mis kaitsevad praegu Euroopas üksikisiku vabadusi ja vähemuste õigusi. Teine pool eeldab uusi valitsemisvorme.

“Illiberaalsus” on lihtsalt teine nimi autoritaarsusele. Illiberaalse demokraatia tõus on ühtlasi eel-autoritarismi faas ja sama kindlalt kui ühele järgneb kaks, järgneb eel-autoritarismile türannia. Kui sõnapaarist “liberaalne demokraatia” kaob “liberaalne” siis varem või hiljem teeb sama “demokraatia.” Eelmisel sajandil järgnes toonase (piiratud) liberaalse demokraatia konsensuse kokkukukkumisele suurtes ühiskondades atomaarsetele massidele toetuv totalitarism (mitte asjata ei kanna üks Houellebecqi raamatuid pealkirja “Elementaarosakesed”). Mis seekord tuleks, on igaühe enda ennustada.

Nii ei esinda Macroni “liberaalne demokraatia” lihtsalt üht poliitilist voolust teiste seas, vaid nende ühisosa. Kõik muu on liberaalse demokraatia, meie tänase ühiskonnakorralduse, vaenlaste ja tulevase türannia väljavabandajate sõnavaht. Muidugi, ka liberaalset demokraatiat on erisugust. Kui liberalism laiemas mõttes väärtustab inimese potentsiaali ning usub vaba inimese võimesse väljakutsega toime tulla, siis neoliberalism on vaikselt sama väärtusskaala kitsendanud neile, kel on potentsiaali raha teha.

Nii on vaikselt kaduma läinud ajaloolis-sotsioloogiline käibetõde, et võim peab olema legitiimne. Tal peab olema ühiskonna toetus. Ühiskonda seovad väärtused, need omakorda eeldavad ajaloo käigus tekkinud kandvaid institutsioone nagu iseseisev kohtuvõim ja õigusriik laiemalt. See, mille eest Macron seisab, on Euroopa ühiskondade ajaloolised liberaalsed tavad. Erinevalt aga tavadest, mis on lihtsalt sotsiaalsed instinktid – “teeme nii, nagu meie isad tegid, sest nii on hea” – ei ole Euroopa tavad lihtsalt geneetiliselt päritavad. Nendest on välja kasvanud ideaalid. Ideaalid on loonud tavadesse kriitilise suhtumise võimaluse. Tavasid saab ja peab õgvendama – nagu kunagi viis Lääne-Euroopa loomulik areng orjuse kaotamiseni, siis naistele valimisõiguse andmiseni jne. Vaid selline ühiskonnakorraldus suudab uueneda. 

Kõik see unustab siiski ühe Euroopa tavadest kerkinud väärtuse, mis trumpab üle kõik teised – rahu. “Ka kõige halvem rahu on parem kui kõige parem sõda,” kirjutas üks tark inimene Inglismaal keskaja lõpul.