E-riigiga ei saa koonerdada

Valitsuse värske otsus suunata 120 täiendavat miljonit nelja aasta vältel e-riigi arendamisse ja hooldamisse on igati vajalik ning tervitatav. Vananevate IT-süsteemide ja kasvavate kulude taustal, millest rääkisid möödunud nädalal ka asekantsler Siim Sikkut ja kantsler Lauri Lugna kui tiksuvast pommist, tekib aga tervikpildi küsimus: kas kulutame e-teenuste ja infosüsteemide arenduseks ja ülalpidamiseks raha otstarbekaimal viisil?

Üle elatud ID-kaardi kriis näitas ilmekalt meie ühiskonna tugevat sõltuvust e-riigist. Kiiret alternatiivset stsenaariumi olukorrale, kus me ei saa usaldada juba aastakümne jooksul antud digiallkirju või ei suuda igapäevastes toimingutes digitaalselt enda isikut tõestada, sisuliselt ei ole. Alarahastus on oluline oht ja kriitilise tähtsusega süsteemide arendamisega koonerdada ei saa.

Ühelt poolt on kasvavad kulud paratamatus. 135 miljonit eurot, mis riik investeerib IT-sse täna, on küll kaks korda enam kui kümme aastat tagasi. Seevastu, kui toona moodustas riigi tellimus samahästi kui poole kõikide tellimuste kogumahust, siis praegu tellib avalik sektor alla kümnendiku kohalike ettevõtete müüdavatest teenustest.

Suurenenud on teenusepakkujate ekspordimaht, samuti erasektori tellimused. Koos majanduskasvu kiirenemise ja tööjõu sisendhindade jätkuva kasvuga suureneb digitaliseerimise surve erasektoris iga päevaga. Jätkuv IT-intensiivsete toodete ja teenuste ekspordikasv ning demograafiast tulenev ülikoolilõpetajate arvu vähenemine paneb surve palgatasemetele IT-sektoris, sest nõudlus ületab oluliselt pakkumist.

Teisalt tekib küsimus, millele ja kuidas me kulutame.

E-riigi teenuste puhul on seni kombeks vaadata eraldisesivalt investeeringuid uutele arendustele, hilisemat hoolduskulu, jätkuarendusi ning muid teenuse toimimisega seotud kulusid, nagu näiteks tööjõukulu. Erasektoris oleks selline lähenemine mõeldamatu. Ettevõtja vaatab kõiki teenusega seotud kulusid ja oodatud tulusid või kulude kokkuhoidu terviklikult ning hindab investeeringu tasuvust pikemas perspektiivis.

Projektipõhine rahastusmudel avalikus sektoris, mis ei kata teenuse väljatöötamise ja osutamise tervet elutsüklit, on välja kujunenud peaasjalikult lähtuvalt rahastusallikaist, mis on toetanud projektipõhiseid investeeringuid. EL-i struktuurfondide rahastuse tingimuste tõttu finantseeritakse kindla andmekogu väljatöötamist või lisamoodulite arendamist, kuid kuna hilisemat hooldust nendest vahenditest ei ole võimalik katta, siis puudub kindlus, kas e-teenuse kvaliteetseks hooldamiseks ja jätkuarendusteks on piisavalt ressursse.

Selge see, et iga süsteem vajab uuendamist ning selle turvalisus tagamist. See on hügieen, millega tuleb arvestada, hoolduskulu peaks vältimatu kuluna olema arvestatud juba teenuse maksumuse komponedina.

Samas on oluline juba süsteemi loomisel mõelda sellele, et sageli uuendatavad ärireeglid- ja protsessid oleksid võimalikult palju ilma arenduseta seadistatavad ning seeläbi tulevikus oluliselt vähendada vajadust toimivaid äriprotsesse nullist ümber kirjutada. Nii saab toimivaid asju võimalikult väikeste kuludega muuta ning tehnoloogia arenedes saab suunata ressursi peamiselt kasutajaliidese uuendamisse ning uute seadmete toe lisamisse.

Sama oluline on vaadata kulu teenuse pakkumisele tervikuna, millest kulud e-teenusele on vaid üks osa. Senine e-riigi kogemus on tõestanud, et tänase paberil toimuva protsessi ümbervalamine digitaalseks suurt efekti ei anna. Tulemuseks võib kulude kokkuhoiu asemel olla hoopis topeltkulu elektroonilise ja füüsilise teenuse paralleelsest jooksutamisest. Täiendavad investeeringud loodavatesse e-teenustesse peavad tooma kulude kokkuhoiu mujal ning vähendama manuaalset töömahtu.

Heameelt teeb, et tavaks on saamas e-teenuste tellimisel see, et pakutav teenus on üles ehitatud lõppkasutaja vajadustest lähtuvalt, hinnates ajavõitu nii taotleja kui menetleja perspektiivist. Edumeelsemad avaliku sektori juhid on koguni välja öelnud, et kui kodanik e-teenustega hakkama ei saa ning peab füüsilisse teeninduspunkti pöörduma, on tegu läbikukkumisega. See näitab, et oleme õigel teel.

Ühes täiendava eelarvega teavitas valitsus äsja ka riigi IKT-spetsialistide 20-protsendisest palgakasvust, mis on vaieldamatult kaua oodatud ning vajalik samm, leevendades lõhet IT-valdkonnas avaliku ja erasektori palkade vahel. Eesti on e-riik ning IT-infrastruktuuri arendamine ning hea toimimine on kriitilise tähtsusega ja vajab häid talente.

Küsimus ei ole siiski pelgalt üldises palgatasemes, vaid ka selles, kui palju ning missuguseid spetsialiste riik vajab. Riik ei pea ega saagi konkureerida erasektoriga arenduskompetentsides. E-teenuseid arendavad tarnijad ei ole ammu enam vaid tehnilise arenduse teostajad ning teenusepakkujate kaasamine juba ärianalüüsi, tasuvusanalüüsi ning teenusedisaini faasis aitab tellijal paremini hinnata tööde prioriteetsust, planeerida elutsükli maksumust ja hilisemat mugavust lõppkasutajale.

Seetõttu on kriitilise tähtsusega hoida ja arendada riigi IT-majades teenuse omaniku võtmepositsioone ning arendada professionaalseks tellimiseks vajalikku kompetentsi. Kõik muu on võimalik ja enamasti kulutõhusam sisse osta, kasutades maksimaalselt ära oskusteavet turul.

Autor: Andre Krull