Kas tööstusel on Eestis enam lootust?

Viimaste kuude tööstusuudised illustreerivad hästi tööstussektori pikaajalise arengu trende. Ühest küljest iseloomustab seda hinnaeelisele tugineva allhanketööstuse vähenemine Sangari ühe ärisegmendi näol. Teisest küljest on märgiline ka arutelu, mis käib ümber puidurafineerimistehase, mis oleks kõrge tootlikkusega, kapitalimahukas ja omaks majandusele märkimisväärset mõju. Majandusarenguks on selliseid ettevõtteid tarvis, aga on muidugi selge, et need tekitavad vastakaid arvamusi.

Nende arengute taustal on paslik üle vaadata, kuidas on muutunud tööstussektori osakaal hõives ja mis on seda mõjutanud. Euroopas on töötlev tööstus üldiselt suurema tootlikkusega kui teised harud. Eestis aga on tööstussektor väiksema tootlikkusega kui ülejäänud majandus, mistõttu võib tööstusettevõtetel olla raske konkureerida ka kohaliku tööjõu pärast, sest väikese tootlikkusega on raske kõrget palka maksta. Hinnaeelise kadumisest tingitud koondamisi näeme Eestis seetõttu tõenäoliselt tulevikus veel.

Tööstuse väike tootlikkus paneb küsima, kas Eestis oleks võimalik heaolu suurendada sellega, et sundida näiteks miinimumpalga kiirema tõusu abil väikese tootlikkusega harusid  uksi sulgema, leevendades sellega ka tööjõupuuduse probleemi. Samal ajal on nii tööstus- kui ka teenindussektor põimitud samadesse väärtusahelatesse ning vähese tootlikkusega tööstusharude sulgemine võib vähendada töökohti ka suurema tootlikkusega harudes, näiteks logistikas. Samuti ei taga väikese tootlikkusega firmade sulgemine, et asemele tuleks kõrge tootlikkusega töökohti.

Osa Eestisse jäänud tööstusharude siinne eelis võibki seisneda selles, et tootmine on lõimunud kohapealsete teenustega, mis võimaldavad kasumit teenida sellest hoolimata, et mõnes teises piirkonnas oleks odavam toota. Kohalik tootmine võib osutuda müügiargumendiks.

Suur osa Eestis toodetud eksporditavate tööstustoodete väärtusest pärinebki teistest harudest, mitte tööstussektorist. Tööstustoodete tootmisel kasutatakse teiste harude pakutavaid tooteid või teenuseid, mis annavad eksporditava toote lõpphinnast märkimisväärse osa. Kogu ekspordisektori panus majandusse on ligikaudu kolmandik SKPst.

Majandus nihkub teenuste suunas: viimase aasta jooksul on suur osa majanduskasvust tulnud äriteenuste ja IT-sektori suurenemisest. See ei ole aga mingi ühekordne nähtus, vaid osa pikaajalisest trendist, mis on sarnane nii Eestis kui ka teistes riikides. Võrreldes teiste riikidega on Eesti omapäraks aga see, et äriteenuste sektori kõrval on meil kiiresti suurenenud IT-sektor. Kui vaadata IT-sektorina kitsamalt programmeerimist ja infoalast tegevust, siis sealne töökohtade arv on vähem kui kümne aastaga kahekordistunud.

Viimase 30 aasta jooksul on Eesti majanduse struktuur väga palju muutunud. 1980. aastate lõpus töötas viiendik töötajatest põllumajanduses ja ligikaudu veerand töötlevas tööstuses. Praeguseks on põllumajanduse osakaal hõives koos metsanduse, kalanduse jms-ga vähenenud 3–4% juurde ja töötleva tööstuse osakaal jääb alla 20%. Asemele on tulnud töökohad kaubanduses, turismis, äriteenustes, panganduses jne. Töötleva tööstuse osakaal hõives on püsivalt kahanenud ja äriteenuste oma suurenenud.

Põhjusi, miks majanduse arenedes tööstuse osakaal väheneb ja teenuste oma suureneb, on mitu. Inimesed tarbivad jõukamaks saades rohkem teenuseid; tööstussektori tootlikkuse suurenedes on selles sektoris tarvis vähem tööjõudu; tootmisega seotud töökohad kolivad tööjõu kallinedes odavamatesse riikidesse jne.

Tööstuse osakaalu vähenemine hõives on toimunud paralleelselt tootmise kallinemisega. Möödunud aastal töötas töötlevas tööstuses veidi alla 20% hõivatutest. 1987. aastal, kui Soome hinnatase oli samasugune nagu Eestis mullu, moodustas töötlev tööstus seal veidi üle 20% hõivest. 2016. aastal oli Soome töötleva tööstuse osakaal hõives veidi üle 13%. Koos majanduse üldise arenguga väheneb töötleva tööstuse osakaal tõenäoliselt ka Eesti hõives edasi.

Töötleva tööstuse osakaalu vähenemise ja tootmise kallinemise vahel ei ole tingimata ühest põhjuslikku seost. Tootmise kallinemine ajendab ettevõtjaid tootmist teise riiki kolima, kuid kuna tootmist üle viia on kulukas, ei pruugi see juhtuda kohe, kui tööjõud kallinema hakkab. Samuti mõjutab tööstuse osakaalu mõne haru tehnoloogiline areng. Kui mõni ettevõte muutub kapitalimahukamaks ja asendab inimesi masinatega, siis suureneb sellesse firmasse tööle jäänud inimeste tootlikkus, aga ka palk. See omakorda mõjutab üldist palgataset. Mõlemal juhul muutub riigis tootmine kallimaks ja väheneb tööstuse osakaal. Mõju avaldavad aga erinevad protsessid.

Väikese tootlikkusega tööstusharude siiajäämise puhul muutub järjest olulisemaks see, kui hästi suudetakse nende kõrval pakkuda teenuseid, mis võimaldaksid väheneva hinnaeelise tingimustes kasumit teenida. Samal ajal on paratamatu, et tootmise kallinedes lahkub osa tootjaid Eestist ja tööstussektoris jääb töökohti vähemaks. Selline ongi majandusareng. Samas ei saa tulevikus loota ka vaid sellele, et tööstussektori moodustavad ainult väikese tootlikkusega firmad, mis teenivad kasumi teistes ärisegmentides. Majanduse tasakaalukaks arenguks on tarvis kapitalimahukate ja keerulist tehnoloogiat kasutavate firmade lisandumist.