Värbamistoetust ei ole vaja

Eesti IKT-sektori ettevõtted ei vaja pealemaksmist. Parim, mis riik saab IKT-inimeste ja ettevõtete heaks teha, on neid mitte segada.

Mitte segada tähenduses, et teha töö ja äri tegemine nii lihtsaks kui võimalik. Et sõltumata päritoluriigist saaks talent 48 tunni jooksul pärast Tallinna Lennujaamas maandumist alustada töötamisega. Et tema ja ta perekond saaks mugavalt ja inglise keeles tarbida neid avalikke teenuseid mida ta vajab, ja mitte tarbida ega kinni maksta neid, mida ei vaja.

Sest IKT-ettevõtted värbavad talente ülemaailmses konkurentsis, kus staartöötajad on tõeliselt globaalsed inimesed. IT-töös ja äris saab kõvasti raha teha, aga töö ja raha tehakse ära seal, kus see on kõige lihtsam ja mõnusam. Enda asukohta ja kliimat me ei muuda, kuid seda parema põhjuse peame pakkuma, et eelistada Eestit kõrgemate palkadega Saksamaale, madalamate maksudega Valgevenele või soojemale Portugalile.

Kaasaegne digitaalne nomaad saabub oma sülearvuti ja reisikohvriga, teeb mõne kuuga oma kõrgelt tasutud tööampsu ja vabastab koha järgmisele. Tal on ülemaailmne tervisekindlustus ja oma pensionisambad, ta ei vaja ega tahagi Eesti sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi teenuseid. Osaline sotsiaalmaksuvabastus sellistele töötajatele oleks sisuliselt aus ja kokkuvõttes ka tulusam, sest muudaks Eesti diginomaadidele ahvatlevaks ja tooks lõpuks nende tulu- ja tarbimismaksudena ka riigikassasse enam.

Pikemaks jääv spetsialist saabub üldjuhul koos perekonnaga, nemad tarbivad ka siinseid avalikke teenuseid ja sotsiaalmaksus osalemine on igati mõistlik. Praktikas otsustab välismaale tööle saabumise spetsialist, sealt lahkumise aga enamasti tema abikaasa. Asi pole ainult ingliskeelses koolis või lasteaias. Näiteks kurtis välismaalt saabunud tuttav hiljuti prantsuse keelse lasteaiarühma puudumise üle, selgus, et vajadus oleks rohkematelgi, ning sügisest avab rühm meie linnakus uksed.

Spetsialistide elukaaslased vajavad töist ja sotsiaalset elu, mõtestatud argipäeva. Ka neil, sageli teiste erialade inimestel, on olulisim lihtsalt ja liigse bürokraatiata tööle saada, keelt õppida, igapäevaelus osaleda. Riik ei peakski kinni maksma itimehe abikaasa joogatundi. Piisab, kui hea avalik teenus on kättesaadav ka inglise keeles ja ühest kohast. Alates maksuametist ja PPA passilauast kuni inglise keelt valdava politseipatrullini.

Seda kõike nelja miljoni euroga ei saa, kuid nelja miljoni laialitilgutamine paarituhande euroste toetustena on maksumaksjale puhas kulu. Mõtestatud töö IT-spetsidele Euroopa parimate äri- ja töötingimuste loomiseks maksab kindlasti rohkem, kuid seda saaksime kulutamise asemel süümepiinadeta nimetada investeeringuks.

Autor: Margus Nõlvak