Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Mis kunagi toimis Wall Streetil
Viimastel aastakümnetel on koostatud erinevaid spekulatiivseid valemeid kuidas finantsturgudel raha teenida. Üksteise järel on loodud erinevaid meetodeid, mis alguses kasutust ja siis heidetakse kõrvale.
Kõik need "strateegiad" on kandnud loosungeid: "See on kiire!" ,"See on lihtne", "See on riskivaba"!". Aga kõik need esmapilgul ideaalsena toimivad ja populaarsed plaanid on alati läbi kukkunud. Miks?
Järgnevalt mõned näited, mis tõotasid investoritele väidetavalt vettpidavat tootlust tuua.
"Jaanuari efekt": 1980ndatel laialt levinud ja mitmete populaarsete ajakirjandusväljaannete poolt avaldatud aktsiate soetamise viis, mis väitis, et kui osta aktsiaid detsembris ja müüa jaanuaris, on võimalik teenida 5-10% tootlust Kuidas see võimalik on?
Esiteks, paljud investorid müüvad enne aastavahetust oma kesised aktsiad maha, kasseerides nii kahjumeid, et vähendada maksustavat summat. Teiseks, professionaalsed varahaldurid muutuvad ettevaatlikumaks aastavahetuse saabudes, kuna nad tahavad aasta lõikes säilitada paremat tootlust kui aktsiaturg. Varahaldurid ei osta sel hetkel turul olevaid langevaid (odavaid) aktsiaid. Mõlemad tegurid muudavad langevad aktsiad sooduskaubaks. Kui maksude eelne müümine raugeb, muutuvad ülemüüdud aktsiad väga populaarseteks, näidates kiiresti häid tootlusi.
Rochesteri Ülikooli rahandusprofessor William Schwerti sõnul oleksid investorid "Jaanuari efektiga" aastatel 1962-1979 igal aastal keskmiselt 8,5% ja 1980-1989 keskmiselt 4,4% ja 1990-2001 keskmiselt 5,8% teeninud.
1996. aastal väitis varahaldur James O’Shaughnessy oma raamatus "Mis toimib Wall Streetil", et 1954. aastal investeeritud 10 000 dollarist oleks 1994. aastaks kasvanud 8 074 504 dollarit kui investorid oleksid ostnud 50 kõige suurema tootlusega aktsiat. See oleks tähendanud 18,2% aastatootlust. Just nagu O’Shaughnessy oleks Thomas Edison, patendeeris ka tema oma "strateegia" ära ning lõi oma ideede tõestamiseks 4 ühisfondi.
1999. aastaks olid ühisfondidesse kokku paigutatud üle 175 miljoni dollari. Oma kirjas aktsionäridele kirjutas O’Shaughnessy järgmist: "Jäädes kindlaks tõestatud strateegiale, suudame näidata head tootlust."
Aga mis kunagi toimis Wall Streetil, lakkas toimimast kohe pärast seda, kui O’Shaughnessy oli oma strateegia avalikustanud. Kahel tema ühisfondil läks nii halvasti, et peale milleeniumi pandi need kehvade tootluste pärast kinni. Ometi oli tal ju väidetavalt vettpidav strateegia.
Mõni aasta hiljem lahkus O’Shaughnessy fondijuhi kohalt. Aktsionärid oleksid ehk leebemad tema vastu olnud, kui ta oleks oma raamatu nimeks pannud "Mis kunagi toimis Wall Streetil...enne kui ma selle raamatu kirjutasin".
Lisaks eespool mainitud näidetele on ajaloos palju erinevaid strateegiaid olnud, mis peale avalikkuse ette jõudmist pole enam töötanud, kuna turg elimineerib selle võimaluse, sest kõik hakkavad seda kasutama. Näiteks peale "Jaanuari efekti" avalikkusele tutvustamist, hakati ostma kõiki langevaid aktsiaid (kui neid üldse enam järgi oli), viies jaanuariks tootluse (peale teenustasusid) heal juhul ainult mõne protsendini.