Kes tasub USA võla?

28. märts 2011, 12:55

Juhtivad krediidireitingu agentuurid Moodys, Fitch ja Standard & Poor´s on hakanud tegema avalikke väljaütlemisi ning hoiatusi USA krediidireitingu alandamiseks tasemelt AAA, kui see oma riigivõlaga midagi ette ei võta.

USA rahvuslik võlg on pea kahekordistunud. 15. märtsi 2011. aasta seisuga on see üle 14 triljoni dollari, mis teeb iga ameeriklase kohta 45,711.35 dollarit ning keskmiselt lisandub rahvuslikku võlga 4,09 miljardit dollarit päevas. Valge Maja ennustab, et USA rahvuslik võlg võib suureneda 2022. aastaks pea poole võrra. Aga kes lõpuks tasub selle võla ja kes see võlg üldsegi ongi mõeldud tasuma?

Harvardi professor N. Gregory Mankiw nimetas laupäeval New York Times'is ilmunud artiklis praeguse olukorra jätkumist meie lastelaste finantskriisiks, mis realiseerub tulevikus kui Ameerika kehva krediidireitingu pärast enam võlakirjadele ostjaid ei leia.

Mankiw toob lahendusena välja kärpeid riiklikule hoolekandele ja toetustele, ning kõrgemaid makse kõigis valdkondades, kaotama subsiidiume põllumajandusele, tõstma aktsiise ja vähendama panuseid võitluses globaalsete kliimamuutustega. Need on karmid meetmed, mida tuleks rakendada kohe ja praegu.

Föderaalreserv on võtnud vastu kaks kvantatiivse lõdvendamise programmi ehk raha juurde trükkimist majandusse (dollari väärtust kahandades), et seda elavdada. 2007. aastal esmakordselt tutvustatud ning alles teisel korral vastu võetud TARP (Troubled Assets Relief Programm – 2007) ja QE2 (Quantative Easing 2 – Kvantatiivne Lõdvendamine 2, 2010) ning vajadusel ollakse valmis vastu võtma uusi täiendavaid programme. Nende kahe programmi kogumaksumus on üle 2,5 triljoni dollari. Sellised meetodid on Ameerikas esmakordsed, kuigi globaalse rahanduse ajaloost on teada, et näiteks Jaapan kasutas 2000ndatel ebaõnnestunult kvantatiivset lõdvendamist, et oma majandust deflatsioonist pääasta. Sellele järgnes nn. Kadunud kümnend majanduses.

Skemaatilislt pole kvantatiivne lõdvendamine mitte midagi muud kui USA valitsuse ja Föderaalreservi vaheline tehing, mille käigus Fed annab valitsusele raha, saades vastu võlakirju mingi kindlaks määratud summa eest. Need võlakirjad on aga lunastatud mingi kindla tähtaja peale, mille aegumisel peab USA valitsus maksma tagasi kogu võlakirjade katteks saadud summa koos intressiga. Et neid võlakirju lunastada, peab ta aga uuesti Föderaalreservist raha laenama. Paraku garanteerib selline skeem ka selle, et võlg muudkui kuhjub ning niiviisi ei saa see kunagi tasutud

Alates 1913. aastast on dollari väärtus pidevalt kahanenud teiste valuutade suhtes. Kui me oleksime näiteks ostnud 1913. aastal kaabu, mille väärtus oli toona 1 dollar, siis praegu maksaks see täpselt 22 dollarit ja 3 senti. Abipaketid, ning üha kuhjuv kolossaalne riigivõlg on muutnud dollari väärtust maailmas iga aastaga järjest väiksemaks ning see kõik on Föderaalreservi rahanduspoliitika tulemus, kus laenatakse valitsusele olematut raha ning kogutakse selle pealt intressi. Mitte teenuste ega toodete hind ei ole muutunud, vaid dollari tugevus teiste valuutade suhtes. Näiteks 1913. aasta 1 dollari väärtusest on tänapäeva dollaril alles ainult 3 dollarsenti. See on otseselt tingitud dollarite juurde trükkimisega, mis tuleneb sellest, et toetada kriisis majandust ning finantseerida riigivõlga. Dollari väärtus kehtestatakse rahvusvahelisel valuutaturul FOREX.

Maailma suurim võlakirjade kauplemisega tegelev fond PIMCO (Pacific Investment Management Company) andis 9. märtsil 2011 välja pressiteate, milles seisnes, et fond on öelnud lahti kõikidest USA riigiga seotud varadest. Triljoni dollari väärtuses varasid haldava PIMCO asutaja Bill Gross ootab pikaajaliselt dollari nõrgenemist eelkõige USA kehvema majanduskasvu tõttu võrreldes teiste riikidega. Gross rõhutab, et dollari nõrgenemine tähendab kaotust kõikidele, kes on investeerinud dollarites kauplevatesse väärtpaberitesse, olgu selleks aktsiad, võlakirjad või mõni tuletisinstrument.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
31. March 2011, 08:50
Otsi:

Ava täpsem otsing