Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Rohkem vabadust raskustes vaevlevatele eurotsooni riikidele
Eurotsoon ei anna just eriti paindlikke võimalusi riikidel oma monetaar- ja fiskaalpoliitika koordineerimiseks. Meetmed nagu devalveerimine, intressimäärade muutmine või raha juurde trükkimine, et elavdada majandust on välistatud, kuna kõik otsused, mis puudutavad rahapoliitikat tulevad Euroopa Keskpangalt Frankfurdist.
Euroopa Stabiilsuse ja Kasvu pakt loodi 1990ndatel aastatel ning selle sisuks oli Euroopa monetaarne stabiilsus. Pakt oli tehtud kulutuste ja laenamise jälgimiseks eurotsooni riikides.
Eurooplased on kritiseerinud ameeriklasi nende ülisuurte kulutuste pärast. Ameerika Ühendriigid on maailma suurim finantssüsteem. Sealsed defitsiidinumbrid on kordades suuremad kui Euroopa riikidel.
Inimesed võiksid saada hääletada „karistumeetmete” üle, mida IMF peale surub. Praegune võlakriis on eelkõige pankade kriis, kes käitusid vastutustundetult, mitte maksumaksjate kriis. Paraku on aga maksumaksjad need, kes kriisi peavad kinni maksma. Päästerõngas võib stabiliseerida riigi eelarvet, aga maksumaksjatele on see koorem aastateks.
Portugal, Iirimaa ja Kreeka, kes on küsinud välisabi peavad oma majandused tööle saama. Riikide probleemid ei lahene pelgalt välisabiga. Kui majandust ei suudeta tööle saada, võib päästerõnga saanud riik muutuda kui põhjatuks auguks, kuhu visatakse palju maksumaksja raha.
Aga kui iga riik hakkaks ise oma rahandus- ja fiskaalpoliitikat koordineerima, ei saaks me ühtsest rahandusliidust rääkida. Eurotsooni peamiseks kriteeriumiks on stabiilsuse tagamine, aga kui stabiilne saab olla rahaliit, millel pole väga paindlikke võimalusi raskustes olevatele riikidele seda tagada?
Eelmine nädal tõstis Euroopa Keskpank intressimäärasid, et võidelda süveneva inflatsiooniga. Intressimäärasid tõsteti, aga see ei olnud kasulik kogu eurotsoonile. Nõrgematele riikidele teevad kallimad laenamiskulud haiget ning vähendavad kasvuväljavaateid.
Teeme kahte tüüpi intressimäärad eurotsoonile: ühed haigetele riikidele ja teised tervetele. Kindlasti poleks see võimalik, kuna seda hakkaksid spekulandid ära kasutama, et saada odavamat raha madalama intressimääradega riikidest ning siis ei saaks me rääkida ühtsest eurost ega eurotsoonist. Aga paraku oleks seda praegu vaja, kuna nõrgemad siplevad nüüd veel enam, vaatamata sellele, et intressimäär on kõigile ühtne.
Eurotsooni tingimused olid ideaalsed toimimaks majanduskasvu ajal. Nüüd, mil Euroopa on liikumas kahel kiirusel, on need samad tingimused muutunud takistuseks raskustes olevatele riikidele.
Eurotsoon ei lagune, kuna liikmesriigid on nõus isegi läbi tule ja vee minema, et euro säilitada. Kas Euroopas kujuneb lõhe nõrgemate ja tugevamate riikide vahel, on väljakutse kogu rahaliidule.