Esmaspäev 5. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Usk on põhiline, muu pole oluline

04. juuli 2011, 12:00

Nii, järjekordsed otsused Kreeka osas on eurokoridorides tehtud. Kreeka saab kohe 12 miljardit eurot ja hiljemalt sügiseks pannakse kokku uus 110 miljardi eurone abipakett. Mida jätkuv farss tähendab valuutaturu jaoks, on puhtalt usu küsimus.

Farsiks nimetab „Kreeka päästmist“ enamik sõltumatuid vaatlejaid, sest ükski asjaolu kogu loos ei veena, et Kreeka tõesti tuleb oma kohustustega toime, ükskõik, mis kükke ja trikke Euroopa Liit ja Euroopa Keskpank seejuures ei tee.

Eesti Panga asepresident Märten Ross suhtus 28. juuni Päevalehe arvamusartiklis omakorda irooniliselt kahtlejatesse, kelle arvamused toetuvat vaid spekulatsioonidele. Euroopa Liidu riigi keskpankur peabki nii kirjutama, tubli. Iseasi, kas ka temal on vastu panna mingeid väärtuslikumaid argumente.

Lühidalt kokku võttes oli Rossi sõnum selline, et kui jätta kõrvale tühised kõrvaltegurid nagu see, et Kreeka riik ei ole oma olemuselt usaldusväärne ja sealne majandus ei ole struktuurselt jätkusuutlik, siis finantstehniliselt oleks Kreekal võimalik 10-15 aastaga võib-olla jalule tõusta. Eelduseks muidugi see, et vahepealsel ajal rahalaevad muust Euroopast süsteemselt kohale seilavad.

Üleloomulike nähtuste uskumine või mitteuskumine on igaühe religioosne õigus, seega ei ole ka pikema debati pidamine Kreeka imepärase meeleparanduse teemal tarvilik ega võimalikki. Küll tasuks aga mõelda toimuva tagamaadele.

Eespool kasutasin meelega jutumärke, kui mainisin Kreeka päästmist. Tegelikult päästetakse ju ikkagi Euroopa Liidu tuumikriikide, eeskätt muidugi Saksamaa ja Prantsusmaa puht ärilisi huve, mille varjus võib muidugi teha suuri sõnu ka missioonist a la Euroopa ühtsuse hoidmine.

Prantsusmaa on summaarselt Kreeka suurim võlausaldaja, Saksamaa selles arvestuses teisel kohal. Kaotada on neil kogu selles loos aga märksa rohkem, kui need summad, mille eest on kokku ostetud Kreeka võlakirjapahna. Ja kõige enam on löögi all just Saksamaa kui juhtiv ekspordiriik.

Rahvaarvude erinevuse juures võib see tunduda üllatav, kuid Saksamaa ekspordi kogumaht on isegi suurem kui Hiinal. Suur osa sellest ekspordist läheb Euroopa Liidu riikidesse. Mis on siis loogiliselt Saksamaa kõige suurem huvi? Eelkõige võimalikult tugeva euro säilimine ja õitseng.

Kui üks või mõni probleemne riik eurotsoonist lahkuks ja oma valuuta peale tagasi läheks, kaasneks sellega tõenäoliselt üsna kiiresti vastava valuuta devalveerimine ja ühtlasi riigi impordivõime vähenemine. Kui eurotsoon täiega laguneks, oleks olukord aga Saksamaa majanduse jaoks juba tõeliselt masendav.

Euroopa Keskpanga president Jean-Claude Trichet on täiesti kindlalt väljendanud, et 7. juulil tõstetakse eurotsooni baasintressi, kuna taas kord tuleb olla „erakordselt valvas“ inflatsiooniohu suhtes. Asjaolu, et viimastel andmetel on inflatsioon Euroopas pigem hoogu maha kui juurde võtmas, ei väärigi nagu märkimist.

Pealtnäha võib ju olla ülimalt veider, et euro hinda kruvitakse kunstlikult üles olukorras, kus ääremaad on sügavas hädas ja ka muude riikide majandus vajaks hädasti kosumisvõimalust. Tegelikult ei ole aga taas imestada midagi - Euroopa tuumikriikide surve euromulli üha suuremaks puhumisele on lihtsalt liiga tugev.

Jääb üle huviga oodata ja jälgida, kui kaua jätkub rahvusvahelistel rahaturgudel head usku, et eurokraatide poolt serveeritu on sai, aga mitte sulaselge sõnnik. Euro on hetkel vähemalt 15 protsenti üle hinnatud, aga naiivsuse võit kaine mõistuse üle ei saa ometi olla igavene, ammugi lõplik.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
07. July 2011, 09:20
Otsi:

Ava täpsem otsing