Valuutasõjas surma ei saa

07. august 2011, 18:36

Kui nädalate viisi oleme kaasa elanud põhiliselt eurotsooni ja USA heitlustele nende oma võlakoormaga, siis lõppenud kauplemisnädala kokkuvõttes võisime tõdeda, et puhkenud on üleüldine valuutasõda, kus kõik riigid/majandused püüavad päästa, mis päästa annab.

Kolmapäevast neljapäevani, ühe ööpäeva jooksul, leidis aset suisa kolm keskpankade turuinterventsiooni, mis on vägagi erakordne. Kusjuures lähiajal on suure tõenäosusega tulemas lisa.

Esimese sammu tegi Šveitsi keskpank (SNB), mis fikseeris kolmapäeval kolme kuu LIBOR-i rekordmadalale ning teatas, et püüab hoida selle võimalikult nulli lähedal. Lisaks lubas SNB „suurendada märkimisväärselt frangi likviidsust rahaturgudel“ ehk sisuliselt asuda franki ulatuslikult müüma.

Tagantjärele võime tõdeda, et šveitslaste interventsioon ei andnud soovitud tulemust. Frangi kurss langes korraks 1,5-2 protsenti ja juba järgmise päeva õhtuks oli see tagasi interventsiooni eelsel tasemel ning reedel kippus juba uutele rekordtasemetele.

Üleüldise kriisi taustal ilmselt polegi võimalik tekitada olukorda, kus nõudlus frangi järele jääks pakkumisele alla. Sestap võib SNB interventsiooni luhtumist pidada igati ootuspäraseks.

Järgmisena sekkus turule Jaapani keskpank (BOJ), mis tegi seda taas kord teiste turuosaliste suhtes väga viisakalt. Nimelt hakkasid jaapanlased oma sekkumise kavatsusest juba paar päeva varem avalikult kõnelema ning enne 4. augusti Aasia kauplemissessiooni oli suhteliselt tõenäoline, et asi toimub just nüüd.

Kes olukorda jälgis, teenis riskivabalt kena kopika, kui jeen nõrgenes mõne tunniga dollari suhtes 4 ja euro suhtes 3 protsenti. Nädala lõpuks oli saavutatust tagasi antud umbes pool.

On selge, et ka BOJ sammude mõju saab praeguses olukorras olla vaid lühiajaline ning turu meelevalda jäetuna kipub jeen ikka vaid tugevnema.

Kolmanda interventsioonina võime käsitada Euroopa Keskpanga (ECB) otsust asuda ostma hädasolevate eurotsooni riikide võlakirju. Kui neljapäeval toimunud pressikonverentsil ECB president Jean-Claude Trichet veel kategooriliselt keeldus vastamast küsimusele, miks ei ole ECB asunud ostma Itaalia võlakirju, siis tegelikult oli ECB juba otsustanud seda teha ja mõnedel andmetel sellega ka tegelikult alustanud.

Tasub tähele panna, et turg sisuliselt ignoreeris ECB tulekut võlakirjade järelturule ning Itaalia ja Hispaania võlakirjade intressid ei langenud ka seepeale alla kriitilist 6 protsendi piiri.

Vahekokkuvõttena võib teha päris mitu olulist järeldust:

1. Vaba ja isereguleeruvat turgu näeme üha vähem. Suur Vend jälgib mängu väga teraselt ja võib iga hetk kaardid segi lüüa.

2. Interventsioonide mõju saab olla vaid lühiajaline. Tegeliku jõudude vahekorra valuutaturul määrab ikkagi turuosaliste pikaajalisem usaldus või usaldamatus.

3. Valuutasõjas ei saa surma eeskätt need kauplejad, kes on hästi informeeritud ja alati valvsad ning võtavad pigem lühiajalisi positsioone. Kriisiaeg koos interventsioonide ja kõigi muude kaasnähtustega on kiire ja aktiivse spekulandi jaoks suur võimalus.

Ah et milline keskpank teeb siis järgmise käigu? Pakun, et see võib olla näiteks Uus-Meremaa, mille dollari tugevus on juba ammugi võrreldav kulla ja Šveitsi frangiga.

Kui NZDUSD kurss on loogiliselt alati seotud toorainete hindade liikumisega maailmaturul, siis viimasel ajal on see side katkenud. Toorained on odavnenud, NZD mitte. Pole kahtlustki, et selline asjade seis teeb Uus-Meremaa valitsust ja keskpanka murelikuks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
08. August 2011, 16:53
Otsi:

Ava täpsem otsing