Parem siis juba hakkame laulma!

Aga ettepanek "riik laenaku", ja veel kellelegi palkade maksmiseks – see on pettumust valmistav ja destruktiivne. Nagu õigustuseks toodud väidegi, et riik majanduse elavdamise asemel muudkui koguvat reserve.

Tegelikkus on vastupidine. Riik on majandust aastaid stimuleerinud, reserve kasutanud ning sisuliselt kulutanud rohkem, kui majanduselt teenida suudab. Buumi aegu, kui me tõesti natuke kõrvale panime, elasime tegelikult struktuurselt võlgu, eirates sisulisi potentsiaale ja valmistades ette kohalikku kriisi. Aga selline on kord juba poliitiline reaalsus, et avalikkus ei luba ning poliitikuid valdavalt ei taha halbadeks aegadeks valmistuda.

Ka buumi ajal kõlasid needsamad üleskutsed – "Elavdame majandust!" –, ehkki kõik viitas ülekuumenemisele. Buumi ja kriisi suurimad õppetunnid meile olid, et hoopis varuda tulnuks rohkem, ehitada ja palku tõsta aga vähem. Siiski tegime poliitilises mõttes imet nii siis kui kriisi aegu, jäädes aga arme põdema.

Mulli lõhkedes oli tõesti vaja erilist riiklikku stiimulit, ehkki ei olnud šanssi puhuda üles eksportturge ega heaolumulli ennast: me investeerisime riigina kaks korda rohkem kui Euroopa üldiselt, tehes seda reservide, laenu, ELi eelarvest tulnud toetuste ehk euroraha kiirema kasutamise ning CO2 kvoodimüügi arvel, ja rohkem investeerime edasi. Seda ei saa kahetseda, aga isegi see on tõestanud, et üle kulutades satutakse edasikulutamise lõksu; ehitussektor on ära paisutatud ja avalik ootus väljendub lõputus virisemises, miks riik pole majanduse mootor.

Õpetajate palgatõus on kena laulusalm, aga laenamise kontekstis kohatu – majandustsükli ega elavdamisega pole sel teistest palkadest erinevat seost. Mis hariduskulude ja laenamise seosesse puutub, siis vahest on tore teada, et ELi riikide laenuintresside kulu on lähenenud pooleni hariduskuludest, Eesti hariduskulud on aga ELi keskmisest kõvasti kõrgemal. Kõik need riigid on enne laenamist rääkinud nii hariduskulude tõstmisest kui majanduse elavdamisest.

Ükski Eesti majanduse valdavatest konjunktuursetest kasvupiduritest ei peaks panema mõtlema riigi laenamisele kui lahendusele: suurtel eksportturgudel (Soome, Rootsi, Venemaa) on majanduslangus; sisetarbimine on ettevaatlikum kui palgatõus; palgatõus on hoogsam tootlikkuse tõusust; inflatsioon on niigi kiirevõitu; pankadel napib kõlblikke äriprojekte ning turg, kodanike bilansid ja unistused on saastunud kinnisvarabuumi jäätmetest.

Kui kellelgi siiski tekib taolise geniaalse lahenduse tunne, tuleks viimase kümnendi kogemus seinale kirjutada. Väikeriigile tähendab ülekulutamine palgavõidujooksu, inflatsiooni, raha väljavoolu jooksevkontol, langevat konkurentsivõimet ja lõpuks langust. Idee lihtsalt "midagi ehitada" või "laenata" tähendab üles kruvitud (ehitus)hindu, pikaajalisi püsikulusid, ajas tarbetuks osutunud kinnisvara, struktuuriprobleemide kinnistumist.

Isiklikult võtan jõukohast kulutamist kui moraali, hügieeni ja keskkonna küsimust. Ma ei näe endal õigust kirjutada hetkeunistusi, rõõmusõnumite iha ja isiklikku karjääri arveteks oma järeltulijaile. Lõppude lõpuks ei ole avalikes teenustes ega isegi mitte investeeringutes midagi ajutist, nende vajadus on üsna stabiilne ning nende eest maksjaid jääb demograafilistel põhjustel vähemaks, mitte ei tule juurde, nagu edukalt laenanud riikides.

Et olen riigi laenamise aga välistanud, on vale. Me oleme laenanud küll, aga mõõdetava kasu korral, välisfinantseeringu kaasfinantseerimiseks, üliodava intressiga. Ja ammugi on laene võtnud riigiettevõtted, omavalitsused, riigi sihtasutused. Ent isegi sealjuures on tehtud vigu, üle dimensioneeritud ja tulevasi kulusid eiratud.

Majanduskasvu huvides soovitan ma Äripäevale kirjutada hoopis majandusest, selle positiivsetest tegijatest, struktuuri parandavatest ideedest. Kvartaalne kasv ei ole asi, mille pärast mõtteid ja liigutusi koordineerimatuks lasta, eriti kui samal ajal on palgakasv märkimisväärne ja hõive kõrgele kruvitud.

Me peaksime olema jõudnud arengutasemele, kus kasvu ei nõuta tasakaalustamatuste ja sisetarbimise hinnaga, vaid otsitakse ideid, mis kallutaksid majandust innovatsioonile ja kõrgemale lisandväärtusele.

Autor: Peep Talimaa, Jürgen Ligi