Tallalakkuja kirg

Kaur Kenderit Sirbi peatoimetajaks lennutades unustas Lang mitu asja. Kenderi lojaalsus Reformierakonnale võib olla küll hästi motiveeritud, aga valitsuspartei tallalakkuja kirg uutmoodi kultuurilehte võib raugeda hetkel, mil ta leiab ennast tühjast ruumist. Eesti ajakirjanduse lähiminevikust on teada mitu juhtumit, kus toimetus ei ole uut peatoimetajat omaks võtnud ning tal tuleb lahkuda. Sest asi lihtsalt ei toimi. Üksi – või ka neljakesi – ei saa lehte teha. Kuuldavasti on Sirbist lahkumas ka toimetajaid, kes koondamisteadet ei saanud.

Sellises olukorras jääb küll tegemata kultuurileht, mille õõvastavaks eesmärgiks on visioonidokumendi kohaselt seatud jätta riigist „normaalne mulje“ ja anda poliitikutele tagasi inimese nägu, mille paha erakätes ajakirjandus on talt röövinud, kuid lõhutud on ka senine meeskond, st damage is done.

Seniste autorite boikotiga paistab Kender ja ta meeskond olevat arvestanud. „Kui hea rahvas ei suuda nõuetekohaselt kvaliteetset teksti nõuetekohaselt palju luua, siis täidavad toimetajad ise ruumi ära,“ seisab Sirbi visioonidokumendis. Millega aga arvestatud ei ole, on lehe tellijate ja ostjate, st lugejate boikott. Uus Sirp võib leida ennast olukorrast, kus seda jääbki üle tasuta postkastidesse toppida nagu sedasama Pealinna.

Võib-olla see isegi sobiks Rein Langile. Ent Lang on unustanud, et Sirbi eelarve ei koosne tema rahast. See ei koosne ka tundmatut päritolu annetustest või kilekotiga erakonna kontorisse tassitud summadest. Sirbi eelarve koosneb maksumaksja rahast. Seesama maksumaksja näitas hiljuti ettevõtlust puudutava seadusloome vallas, et keelan-käsen-poon-ja-lasen- suhtlemine ei toimi. Autode maksumuudatuste eelnõu võttis valitsus laualt maha. Lang alahindab inimesi, kellele Sirbi tulevik korda läheb.

Veel: Tõnu Õnnepalu võib mõistusele tulla ja mõista, millega ta on ennast sidunud. Tõnu Trubetsky Keskerakonna-passiooni eeskuju näitab, et sellega võib pisut aega minna. Ma ei usu, et Õnnepalu soovib elada poliitpilastatud looja märgiga otsa ees. Ta pole Kender, kes ei häbene otse-eetris tänulikult oravate vaimse isa Rain Rosimannuse poole pöörduda ja alustada intervjuud sõnaga "sitt". Siis jääb neljast „uuest“ alles vaid kolm.

Lang pole arvestanud ka sellega, et peale labase toore jõu eksisteerib peenemaid, silmale nähtamatuid jõude. Tõpralikult kultuuritu imagoga Kender näib Langi jõmliku arrogantsiga sobivat nagu sukk ja saabas, aga nad toimivad väljal, mis koosneb teistsugustest energiatest. 

Viimaks, Lang unustas põhilise. Riigist ja poliitikutest saab normaalne mulje jääda siis, kui riik ja poliitikud ise ongi normaalsed, st nendega on võimalik debatti pidada, suhelda ka valimistevahelisel ajal. Kui see nii ei ole, siis jääb Sirbi eelarvest selle mulje loomiseks selgelt väheks. Normaalsuse muljet ei saa osta ühegi raha eest, ammugi mitte maksumaksja raha eest.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler