Ligi julmad naljad

Uudised muutusid õudusttekitavaks hetkel, kui eetrisse tuli rahandusminister Jürgen Ligi, kes ütles, et riigikohtu otsus möödunud aasta äkilise keskkonnatasude tõusu õigustühiseks tunnistamise kohta tähendab seda, et edaspidi ei saa riik maksutõuse pikaajaliselt ette planeerida. Midagi sellist ei oskaks ühelt tsiviliseeritud riigi ametikandjalt oodata, eriti õhtustes uudistes. Usun, et kõik teleri ees olnud ettevõtjad tundsid umbes nii, et saabunuks jõuluvana asemel suur karvane koletis.

Võin siinkohal paljude Eesti suurettevõtete nimel täie kindlusega öelda, et maksukeskkonna stabiilsus on kõige olulisem asi üleüldse, millega mängimine kõigutab meie tulevikuväljavaateid kõige enam. Majanduskeskkonna konjunktuur muutub tervikuna, muutuvad sisendhinnad, on tehnoloogiariske, on finantsriske – need on karid, mille vahel peavad kõik ettevõtted paratamatult seilama, see käib asja juurde. Kuid ootamatud maksutõusud, näiteks eelmise aasta ootamatu keskkonnatasude tõus, on võrreldavad torpeedoga allveelaevalt – see tabab ootamatult, mõjub laastavalt. Otsustajad peaks arusaama, et sellised maksutorpeedod ei taba mitte „kurje kapitaliste“, laevakapteneid. Maksutorpeedode tagajärjel kannatab kogu riigi majandus, muu hulgas kaovad töökohad.  Jätkusuutliku majandusearengu aluseks on maksubaasi stabiilsus. Iseäranis suured ettevõtted peavad tegevust kavandama ja investeeringuid tegema vähemalt paarikümne aasta perspektiivis.

Võimalik, et Ligi väljaütlemine oli peen iroonia, varjamaks oma eelmise aasta jämedat juhtimisviga. Selles paneb mind kahtlema Ligi samas uudislõigus kõlanud väide, et riigikohtu otsusest tulenevalt ei saa teha enam rahva tervise huvides pikaajalisi maksuotsuseid.

Kuna see järeldus on minu meelest selgelt vale, siis see oleks vist liiga julm nali ministrilt? Samas, irooniale viitab see, et Ligi väidetu ei järeldu riigikohtu otsusest mitte sugugi. Riigikohtu otsus ütles, et ootamatult ja ebaproportsionaalselt ei saa teha maksutõuse, mis mõjutavad majanduskeskkonna konjunktuuri fundamentaalselt ning mis on tehtud vaid fiskaalsetel, mitte sisulistel kaalutlustel.

Meenutagem, et 2009. aasta novembris võttis valitsus vastu määruse, millega kehtestati maavara ja vee erikasutusõiguse tasumäärad aastateks 2010-2015. Selle järgi pidid tasumäärad tõusma igal aastal umbes viis protsenti. See oli kriisiaja otsus, mis lõi paljusid sektoreid raskelt, aga solidaarsuse aspektis oli tegemist otsusega, mida tuli, hambad risti, üle elada.

Mullu oktoobris jõustati aga uus määrus, mis tõstis keskkonnatasusid järgmisel kolmel aastal 20 protsendi kaupa. Kuu aega hiljem pöördusid mäetööstuse ettevõtete liit, ehitusmaterjalide tootjate liit, turbaliit ja keemiatööstuse liit oma õiguste kaitseks õiguskantsleri poole. Õiguskantsler pöörduski riigikohtu poole, argumenteerides, et „riigil on põhiseadusest tulenev kohustus tagada loodusvarade säästlik kasutamine ja nõuda keskkonnakahju hüvitamist ning üldjuhul on keskkonnatasud igati õigustatud abinõud nende eesmärkide saavutamiseks. Muudatused keskkonnatasude regulatsioonis peavad aga olema kooskõlas põhiseadusest tuleneva õiguspärase ootuse põhimõttega“.

Seega, õiguskantsler ei vaidlustanud tasude tõusu kui sellist, vaid seda, et maksumuudatus oli juba tehtud pika aja peale ette, millega ettevõtted oma äriplaanides arvestasid, kuid siis muudeti reegleid käigu pealt. Nii õiguskantsler kui riigikohus mõistsid, et kulude ja investeeringute planeerimisel ning pikaajaliste lepingute sõlmimisel, sh pankadega läbirääkimistel, lähtusid ettevõtted teatud lubadusest.

Kuna ma ei ole esialgu siiski päris kindel, kas Jürgen Ligi esines peene irooniaga või mõtles ta  päriselt nii, et riigikohus soovitas hakata Eesti eelarvepoliitikat tegema, nii nagu seda ükski mõistlik riik seni teinud ei ole, siis ma sooviksin rahandusministrile lihtsalt häid pühi ja ilusat aastavahetust.