Eesti maksud ei vaja revolutsiooni

Tänaseid kitsaskohti ei lahenda revolutsioon või koormuse ümbersuunamine. Piisab palju vähemast - parendustest ja kohendustest seni tekkinud kogemuse alusel. Reklaamlause kohaselt on Eesti maksusüsteem lihtne ja võrdne. Sageli vastab see tõele ja meil on põhjust olla teatud määral rahul. Ei ole põhjust töötavat asja ära visata ning riskida uuega.

Mitte et uus ei oleks hea, aga tänaseks on meil kõigil kehtivate maksude tõlgendamise, rakendamise ja tunnetamise osas omandatud arvestatav kogemus. See on väärtus, mis tekib vaid pika aja jooksul ning mida ei saa asendada ka parima uue seadusega.

Tänaseks maksuseaduste osas tekkinud väärtuste hulka kuulub veel aastate jooksul kristalliseerunud kohtupraktika. Uute maksudega alustaksime homme sealt, kus me olime tulumaksuga üle kümne aasta tagasi. Värske algus ei ole halb, küsimus on vaid selles, kas see on vältimatult vajalik ehk kas ei piisa tänase putitamisest.

Maksuhalduri andmetel avastatakse rikkumisi ligi 90 protsendil läbiviidud kontrollidest. Seega ei ole maksusüsteem täielikult rakendunud valdava enamiku kontrollitud isikute puhul. Nii et huvitava arutelu pinnast on kehtivas süsteemis rohkem kui küllaga. Võib küsida, kas on maksuseaduste rakendamismugavus liiga madal, regulatsioon kohati eluvõõras või on küsimus moraalis. Tuleb palju tööd teha, et seadused oleksid töökindlamad nii pahatahtlike pettuste kui inimlike eksimuste suhtes. Siin pole palju abi tulumaksu määra langetamisest või maksu annetamisest vabalt valitud omavalitsusele.

Tulumaksu täielik kaotamine oleks küll lahendus tulumaksuprobleemidele, kuid see nihutaks maksukoormuse ja probleemide surve mõne teise maksu peale. Maamaksu tõus käristaks selle 1993. aastast tänaseni muutumatus sõnastuses kehtiva, kuid aegunud seaduse kohtuvaidlustes laiali. Pealegi on kaheldav, kas kinnisvaramaks sobib asendama tulumaksu. Käibemaksu puhul tuleb arvestada, et tegemist on pettustele avatud maksuga ning selle määra tõstmisel võimenduvad probleemid veelgi.

Tänase süsteemi vead ilmnevad mitte põhimõttelisel tasandil, vaid selles, et tekstid on aegunud, nendest leiab vähe selgeid kaasaegseid lahendusi ning töö käigus leitud auke ei ole täidetud. Lahendamata on isegi rahandusministri isikliku tähelepanu pälvinud nn OÜ-tamise problemaatika.