Riigipalgal viis aastat järjest

Poliitikutele heidetakse järjest sagedamini ette elukaugust, ja seda põhjusega. Ametnikud ja muud riigi/omavalitsuse palgalised paistavad olevat unustanud, et on teenusepakkujad oma funktsioonilt ja riigi esindajad kodanikega suhtlemisel.

See jaga-ja-valitse seltskond justkui ei taju, kust ja kui raskelt neile makstav raha tuleb. Lihtsalt paneme seadusesse selle või teise tasu, maksu või tegevuse. Teine ametnik ju ütles selle väikese kulu olevat. Vägisi kargab pähe mõte: minge ometi päris tööle!

Las katsuvad omal nahal järele. Kui seame piiriks, et riigitööl ei tohi olla üle viie aasta järjest, tekib ametnikel sundkorras lähem side päris eluga. Loomulikult on erandeid, nt lasteaiakasvatajad või õpetajad. Aga reeglite looja ja ettevõtja partner peab vahepeal töötama teisel pool „rinnet“, et tunda, kas talle tundub mõistlik toimida nende reeglite järgi, mille kehtestamises on ta ise osalenud. Kui president ei tohi ametis olla üle kahe ametiaja järjest, siis miks parlamendiliige tohib? Minister? Vallavanem?  Kaheksa-kümne aastaga muutub ju terve maailm meie ümber.Kui inimesed teevad vaheldumisi tööd n-ö eri pooltel, muutub maailmapilt mõlemal pool. Loomulikult kujunevad palgad võrdsemaks ja paraneb efektiivsus.

Mugavustsoonist välja. Kui Mati on täna ettevõtja täna ja homme ametnik, siis võtab ta ettevõtjakogemuse ametnikutööle kaasa. Ehk saavad ka ettevõtjad niiviisi paremini aru ametnike vajadustest ja eesmärkidest. Muidu oleme kõik oma mugavustsoonis kinni, ärgem vajugem liiga sügavale.Igal juhul on pidevalt arenema sunnitud ametnik oluliselt efektiivsem (eesmärgi saavutamisel, mitte ainult raha kokku hoides) ja paindlikum kui ühel ametikohal pikki aastaid vegeteerides. Ehk tasuks sedasorti rotatsiooni rakendada ja riigiettevõtetes ja ajakirjanduses.