Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ettevõtjate hirm kosub
Eks ole, läheb ju jälle paremaks. Kõik märkavad seda. Kindlasti oli firma jõulupidu seekord külluslikum, enam ei pea iga pastaka jaoks avaldust kirjutama, äkki on koguni koolituseks sel aastal eelarves raha ette nähtud? Aga üks hirm hakkab koos heaolu suurenemisega ettevõtjate jaoks kasvama, kirjutab Äripäeva veebi sisujuht Kristi Malmberg.
Mullu oli majanduslikult hea aasta paljudele firmadele, aga korraliku kasvamise aeg ka ametiühingutele. Sel nädalal oma tublist tööst ja jõulisest laienemisest rääkiva pressiteate laiali saatnud ühing on pärast noorema ja teravama juhi saamist muutumas tõsiseltvõetavamaks. Nad on mullu hõivanud nii uusi ettevõtteid kui suurendanud liikmeskonda oma olemasolevates rakukestes.
Jaanuari alguses võitis meremeeste ametiühing kohtus Transiidikeskust, kohustades ettevõtet maksma jõulupreemiat kõigile töötajatele. Sel nädalal rääkis ametiühing Tallinki töötajatele välja suurema palgatõusu, kui ettevõte ise oli algselt kavandanud. Vaikselt, aga veenvalt hakkab ametiühingult nõukogude töölise kulunud pintsak maha libisema ja asenduma lääneliku sotsiaaldemokraatia moeka lipsuga. Igavast, hallist ja jõuetust organisatsioonist hakkab saama täiesti arvestatav rusikas.
On see hea või halb, oleneb muidugi sellest, kustpoolt vaadata. Meil on ikka olnud kange himu Põhjamaadesse kuuluda, paraku käib sellega kaasas tugev ametiühingutraditsioon. Samuti kipuvad sotsioloogid pidama ametiühingute tugevust märgiks arenenud ühiskonnast. Ettevõtja jaoks see meeldiv muidugi pole. Selle asemel, et maksta palka, mille määrab turuolukord, tuleb raisata juhtivtöötajate aega ametiühingutega läbirääkimistele ning võib-olla käia koguni pikettidel naeratamas ja käsi surumas. Puhas aja, raha ja närvide raiskamine.
Teisest küljest aga ei pruugi tugevnev ametiühinguliikumine sugugi nii halb olla. Jättes kõrvale nõrgemate kaitsmise ja muud emotsionaalsed põhjendused, võib tugev ametiühing aidata ka majandust elavdada. USAs on ametiühinguliikmete palk olnud keskmiselt 10 protsenti suurem kui neil, kes ei kuulu ametiühingutesse. Vähemalt osa palgakasvust, mis ametiühing ettevõttelt välja räägib, läheb otse tarbimisse, majanduse elavdamisse.
Olles ise parempoolse maailmavaatega, tunnustan ma sellegipoolest ametiühinguid selle eest, et saan õhtul kell viis töölt koju minna. Et mul on võimalus saada 30 päeva palgalist puhkust ja vähemalt osaliselt tasustatud haiguslehte. Paljud hüved, mida me peame elementaarseteks, on tegelikult ametiühingute poolt 20. sajandi jooksul välja võideldud. Muidugi on ametiühingute ajaloo jooksul eksisteerinud ülemakstud ja oma positsiooni kuritarvitanud ametiühinguliidreid, nagu igas organisatsioonis tekib aegajalt keegi, kellele võim pähe lööb.
Oluline on, et säiliks mõistlikkus mõlemal poolel. Normaalne kompromiss palgaläbirääkimistel on igal juhul parem kui pikaajaline sõjaseisukord mõnes ettevõttes. Ametiühingu tekkimine ettevõttes ei peaks juhile hirmuhigi otsaette tooma, vaid andma märku sellest, et tegelikult on sul päris tarmukad ja teadlikud töötajad. Kuni nad oma söakust lisaks ametiühingule ka tööülesannete täitmisel rakendavad, on kõik korras.
Autor: Kristi Malmberg, Peep Talimaa
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.