Reinaas: jobude rahvuslik huvi

29. jaanuar 2014, 07:18

Tarvitses Juhan Partsil Leedu valitsust jobudeks nimetada, kui tuli pahandus. Miks leedukas jaurab, küsib Marek Reinaas.

Arutelu selle üle, kas leedukad on jobud ja kas neid saab usaldada. Kas on viisakas oma naabreid sellisel kombel nimetada ja kas mitte sellisest ebadiplomaatilisest nupuvõttest lõppkokkuvõttes Rail Balticu projektile kasu ei tõuse.

Vähe on aga räägitud põhjustest, miks Parts nii ütles ja mida need leedukad seal jauravad.

Leedu riigi vaatevinklist on asi lihtne. Praeguseks on juba euroopaliku raudteelõigu ehitamisega Poola piirist kuni Kaunaseni pihta hakatud (Euroopa Liidu raha eest loomulikult). Lõik peaks valmis saama 2015. aastaks, mis tähendab seda, et Leedu on tulevikus ühendatud Euroopa ühtse raudteevõrguga. Sealt edasi arendatakse usinasti raudteevõrku idasuunal (seal on teadupärast teine rööpmelaius), kus terendavad kaubavood Venemaalt, Kasahstanist, Hiinast ja Musta mere kandist.

Seega, kui euroopaliku raudteevõrgu lõppjaam jääb Leedu riigi territooriumile, siis sinna tuleb ka selle ühenduspunkt idasuunalise raudteevõrguga. See toob omakorda kaasa suurte logistikakeskuste rajamise Kaunases ja Vilniuses, mis hakkavad vahendama kaupu Aasia ja Euroopa vahelisel teljel. Leedu muutub oluliseks transpordisõlmeks ja raha hakkab voolama. Selline asjade käik on sisse kirjutatud Leedu riiklikusse transpordistrateegiasse ning isegi nende valitsus on selge sõnaga öelnud, et nad lähtuvad Rail Balticu küsimuses Leedu rahvuslikest huvidest, mis ühemõtteliselt tähendab Rail Balticu projektile jõhkralt piduri panemist.
Paraku kaasneb sellise stsenaariumiga olukord, kus Läti, Eesti ja ka Soome on raudteeühenduse mõistes ära lõigatud ja mängust välja jäetud. Selleks ongi tarvis Rail Balticut, et ühendada ühtse euroopaliku raudteevõruga kõik meie piirkonna Euroopa Liidu riigid ning tekitada Baltimaades ühendus ka põhja-lõuna suunal. (Sel juhul asuks oluline ida-lääne suunalise transpordi sõlmpunkt Eesti territooriumil ning meie saaksime kaapida logistilise koore.)

Muide, selline asjade käik on kõikide asjassepuutuvate riikide valitsuste vahel kokku lepitud. Paraku on Leedu (küll mitte otsesõnu) kokkuleppest taganemas ja hakanud Rail Balticu projektile kaikaid kodaratesse pilduma. See omakorda tekitaski lühise meie majandusministri muidu ladusas mõttelõngas ja sõnavalikus. Leedukad on jobud, sest nad eelistavad oma rahvuslikke huve Euroopa ühishuvidele.
Suhteliselt sarnane lugu rullus meie silme all lahti eelmisel nädalal, aga pisut teiste tegelaste osavõtul. Pikka aega on käinud arutelu selle üle, kuhu rajatakse veeldatud gaasi terminal. Läti ja Leedu on ilmselt auti mängitud ning sõelale on jäänud Eesti ja Soome. Loomulikult on Eesti rahvuslikes huvides, et LNG-terminal tuleks Paldiskisse, millega käiksid kaasas nii energiajulgeolek kui ka muud väärtused, mida üldjuhul eurodes mõõdetakse.

Gaas põhjas ja pidur peal. Eks oma huvidest lähtuvalt mõtle ja toimeta ka soomlased. Majandusminister Juhan Parts käis Soomes ja tundus, et ta jõudis kompromisskokkuleppele, mille järgi LNG-terminalid rajataks nii Eestisse kui ka Soome. Küll pisut väiksemad ja esialgu ilma kahte riiki ühendava gaasitoruta, kuid energiajulge­oleku mõistes ikkagi kena kokkulepe. Soomest tagasi tulles sai ta aga valitsusjuhilt teada, et Nord Streamiga risti jooksvast gaasitorust me ei tagane, sest see on meie rahvuslik huvi. Oligi kokku­leppel kriips ja käsipidur peal. Parts komistas teist korda rahvuslike huvide otsa, aga sedapuhku olid need meie omad. Peab muidugi ütlema, et ta oli leedukatega juhtunust midagi õppinud ja peaministri kohta ta nii reljeefseid väljendeid kasutama ei hakanud, kui leedukate suunal lendasid.

Nii me paljude riigiüleste projektide otsas istumegi – ikka gaas põhjas ja käsipidur peal. Iga kord, kui keegi hakkab rääkima rahvuslikest huvidest, olgu siis Eestis või mujal, tahaks käsi haarata kabuuri järele. Üldjuhul tähendab see, et hakatakse torpedeerima mingit suuremat rahvusvahelist projekti.

Need on need hetked, mil Euroopa Liidu suurem föderatsioon tundub igati mõistliku mõttena, sest samal ajal, kui meie oma rahvuslike huvidega vehkleme ja vaidleme, aetakse meist lähemal või kaugemal ida pool asju ja viiakse projekte ellu.

Tahaks Euroopa Liidus rohkem föderatsiooni ja selgemat ning kiiremat otsustamist. Aga, pagan võtaks, rahvuslikud huvid ei luba.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
03. February 2014, 15:52
Otsi:

Ava täpsem otsing