Reede 9. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Ma ei armasta Suurt Venda

09. veebruar 2014, 09:05

George Orwell kirjutas kaks 20. sajandi kontekstis olulist teost, “Loomade farm” ja “1984”. Esimene neist oli kurblooline satiir proletariaadi diktatuuri aadressil, kus sead suutsid võimu juurde pääsedes luua süsteemi, mis oli kukutatud süsteemist hullem kirjutab investeerimisspetsialist Peeter Koppel. 

 "1984" tundub aga teosena, kus ekstrapoleeritakse totalitaarsete ühiskondade trende ning luuakse õõvastav düstoopia. Riigist on raamatus saanud ülim eesmärk ja indiviidi pole enam olemas. Huvitaval kombel on selle raamatu asjakohasus enam kui 20 aastat pärast kurjuse impeeriumi (NSVL) kuulsusetut lõppu taas kasvanud. Orwell suutis ilmselt tabada enamat kui omaaegsete vasakpoolsete diktatuuride olemust.

Orwell tabas etatismi sisu. Etatism on usk, et riik on ülim eesmärk iseeneses. Riik otsustab kõike, osaleb kõiges, jagab, valitseb, toidab, armastab ning evib lõpliku tõe monopoli. Oma räigeimas vormis on etatism institutsionaliseerutud vägivald. Vägivalla ohvrid haigestuvad lõpuks kuulekusse, mida iseloomustab lootusetus ja intellektuaalne stagnatsioon. Apaatselt heidetakse end riigi/valitsejate jalge ette. Eluterve individualism asendub justkui õilsa, kuid samas hüsteerilise kollektivismiga, kus kõik vähegi erksamaid indiviide üritatakse keskpärasusse tagasi sikutada. Parim näide sellest on  progresseeruv tulumaksusüsteem.

Ka Eestis on viimastel aastatel päris tõsiselt etatismi haigestutud. Kord antakse mõista, et kõik, kes erasektoris riske võtavad ja väärtust loovad, on tõenäoliselt kelmid. Järgmine kord leitakse, et rahvas võiks 30 aastat istuda teadmatuses, kuidas neid mõjutavad otsused sünnivad. Võimust eemale jääjad, kuid sinna siiski pürgijad  ei ole aga suutnud päris pika aja jooksul välja mõelda ühtegi paremat ideed kui vaesuse ebaõiglane ümberjagamine. Globaalsetest trendidest ei maksa rääkidagi – kord selgub, et kõigi jälgimine on moraalne, sest seda teeb riik õilsatel eesmärkidel. Siis kõlab, et üha massiivsem regulatsioon ning selle kehtimise kontrollimiseks üha paisuv aparaat on vältimatu tee õnneliku tuleviku juurde. Kolmas tahab otsustada, kui suure limonaadi võib endale korraga sisse kaanida.

Selle kõige juures on unustatud, kellele seda õnnelikku tulevikku ehitatakse. Ära on unustatud isegi PRi teha ning keskusesse komandeeritud ametnikest neoaadel nähvab õigustatud küsimuste peale kohalikule rahvale, et nood võiksid oma asjadega tegeleda, sest nemad ajavad nii suurt ja õilsat asja, millest "sipelgad" aru ei saa.

Suur osa "altpoolt" lähtuvaid mõtteid ja protestihääli on samuti olemuselt etatistlikud. Ma ei hakka jälle rääkima fantastilisest ideest riiklikult piirata kaupluste lahtiolekuaegu, sest siis saaks kassiirid nagu imeväel inimväärset palka ja vorst oleks odavam.

Osa meedias avaldatavaid arvamusartikleid näib eeldavat, et riigi ressurss ja intelligents on piiramatud. Osa mõtteid kipub liikuma kontekstis, et meie madalate palkade ainus põhjus on erasektori konkreetse kihi ahnus. Rahulikult tiražeeritakse mõtet, et kasum on ettevõtte tegevuse tulemuse see osa, mis jäi ebaõiglaselt töötajatele välja maksmata. Siit edasi: et avalik sektor peaks olema suunanäitaja ning asuma jõuliselt palku tõstma. Veel parem oleks, kui keegi "valgustatu" kuskilt ülevalt ütleks, et nüüd tuleks palku x-kordistada.

Etatism hävitab jõukuse eeldused. On unustatud, et mida rohkem funktsioone riik enda kanda võtab, seda nõrgemaks jääb erasektor. Osa erasektorit hakkab sellises kontekstis, suu ammuli, valitsejate poole vahtima. Need aga, kellel on säilinud sisemine motivatsioon olla ettevõtlik, löövad ühel hetkel samuti käega. Kaua sa oled see, kelle kohta avalik arvamus leiab, et sa oled vereimeja. Aus inimene töötab riigi palgal ja sõidab bussiga. Loob näiteks üha massiivsemat regulatsiooni.

Regulatsioonist saab aga teatud hetkest alates liiv rikkuse loomise masina hammasrataste vahel ning edaspidi toimub selle masina "määrimine" moel, mida saab pidada korruptiivseks või selliselt, mis on loonud hulgale "kampsunitele" väära pildi kapitalismist. Sündikalism, kus soodsat ärikeskkonda luuakse "teenete" eest "omadele", ei ole turumajandus.

Etatism hävitab jõukuse eeldused, muutes inimeste mõtteviisi. Arenenud riikides pole enam ammu neile jõukuse toonud töömoraali. Orienteeritus võimalikult suurele määrale vabale ajale ning võimalikult suurtele toetustele riigilt on rikkuse loomise masina korralikult kinni jooksutanud. Ka meil näib nii alt kui ka ülevalt korralikult liiva masinasse tulevat.  

Ma ei usu, et taastades Eesti Vabariiki oli etatism meie ideaal. Ma tõusen julgelt püsti ja teatan: "Ma ei armasta Suurt Venda". Kes sellest avaldusest aru ei saanud, peaks "1984" läbi lugema. Seni, kuni veel lubatakse.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
13. February 2014, 13:15
Otsi:

Ava täpsem otsing