Kool peab kaasa andma oskuse kriitiliselt mõtelda

Ühiskonnas, kus valitseb sõna­vabadus ja igaüks võib kuulutada, mida soovib, võistlevad publiku tähelepanu pärast kõikvõimalikud ideoloogiad, teooriad, uudised ja reklaamid. On loomulik, et neist igaüht kiidetakse nii hästi, kui vähegi osatakse. Sama loomulik on, et inimesed kasutavad kriitilist mõtlemisvõimet ja otsustavad, mis tundub mõistlik, mis kahtlane, mida usaldada ja mida mitte. Meil on seda vaja igal pool: poliitikas, ajakirjanduses, toidupoes ja apteegis.

Oluline riigi püsimajäämiseks. Samas on ettevalmistus iseotsustamiseks kesisevõitu. Ehkki Eesti koolisüsteemis on olukord paranenud, põhineb suur osa sellest ikkagi veendumusel, et õpetajal on alati õigus ning kõik, mis õpikus kirjas, tuleb pähe õppida. Paremates koolides on huvilistel muidugi võimalus osaleda väitlusringides või õpetajaga diskuteerida, aga tihtipeale saavadki paremate koolide õpilased elus paremini hakkama.

Eesti paikneb kultuuride piiril. Loomulikult jõuavad meieni vastandlikud ideoloogiad, sageli ka varjatud kujul ning teiste teemade taha maskeerudes. Väikeriik, mis asub suurte huvide piirimail, ei saa endale lubada kergeusklikkust propaganda suhtes. Suutlikkus kriitiliselt mõelda on vajalik Eesti riigi püsima­jäämiseks.

Mõtlemisvõime on kujundatav. Parim võimalus inimesi kergeusklikkuse vastu vaktsineerida on õpetada neid juba koolis eristama usaldusväärset infot kahtlasest, tundma ära valet ja pooltõdesid.

Mõtlemisvõime on suuresti treenitav. Lastele saab anda tekste, kust tuleb leida loogikavead, õpetada märkama demagoogiat ja kaudseid märke ebausaldusväärsusest. Õppida saab sedagi, milliseid küsimusi esitada, kellelt lisainfot küsida jne. Kooli ülesanne on lapsi iseseisvaks eluks ette valmistada ja oskus kriitiliselt mõelda on seejuures hädavajalik.

 

Autor: Vilja Kiisler, Raul Veede