Laupäev 3. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Heido Vitsur: peame julgelt piire avardama

18. veebruar 2014, 13:18

Eesti majandusarengu tagamiseks ei ole jäänud muud valikut kui julgemalt integreeruda meist suuremasse majandusruumi. Kui veel hiljuti räägiti meil peamiselt oskustööjõu puudusest, siis nüüd ei ole väidetavalt saada enam mitte mingisugust tööjõudu, kirjutab LHV majandusekspert Heido Vitsur. 


Majanduskasvu võtmena on hakatud üha enam kõnelema tööjõu sissetoomise vajadusest, ent seda ägedamalt on sellele mõttele hakatud ka vastu vaidlema. Pole ju võõrtööjõu sissevool enamikes riikides pikaajalist ja probleemitut õnne endaga kaasa toonud. Kultuurilised ja muud barjäärid on osutunud keerukateks ja pahatihti ka täiesti ületamatuteks. Kuid enam pole võimalik pead liiva sisse peita meie reaalse ja tulevase konkurentsivõime, demograafilise olukorra, migratsiooni kiirenemise ja elanike sotsiaalse kaitstuse kindlustamise vajaduse ees. Muutused rahvastiku vanuselises struktuuris, legaalsete (maksumaksjate) töökohtade suhteline vähesus ja suurenev konkurents tööjõu pärast kogu maailmas ei jäta selleks aega.

Miks ikkagi on riigis, kus 1. jaanuari seisuga oli 74 000 legaalset töökohta vähem kui 2008. aastal, nii raske tööjõudu leida? Ja seda vaatamata küllaltki suurele tööpuudusele ja tagasihoidlikke sotsiaalseid tagatisi arvestades. Miks on toonase 51% asemel praegu legaalne töökoht ainult 47% elanikkonnast, kuigi 20-65aastaste osatähtsus ega arv pole nende aastate jooksul peaaegu üldse muutunud? Osa neist töötab loomulikult võõrsil, kuid mitte kõik. Sellist tööjõu kadu on meil väga raske korvata - kui 2008. aastal oli meil 15-19aastasi 94 000, on neid täna üksnes 64 000.

Ilmselt moodustavadki tööturule tulijate väike arv, suur väljaränne ja vähenenud hõivatus Eesti jaoks kõige keerulisema ja mitmetahulisema sotsiaal-majandusliku probleemi, kus vastuseid tuleb leida eeskätt järgmistele küsimustele. Esiteks sellele, miks Eesti töötud ei suuda või ei taha tööd leida. Teiseks sellele, miks ei suudeta tööturul nõudlust ja pakkumist kiiremini teineteisele lähendada, näiteks suurendada vajalike kutsealade populaarsust noorte hulgas. Kolmandaks on endiselt vastuseta, miks me ei suuda luua piisavalt selliseid kõrgemat lisandväärtust loovaid ettevõtmisi, mis suudaksid vähendada noore tööjõu Eestist väljavoolu, kuigi oleme sellisest vajadusest rääkinud juba aastaid. Ning kõige tähtsam oleks mõista seda, miks me nendesse probleemidesse ikka veel üpris ükskõikselt suhtume.

Optimistid väidavad, et olukorra lahendab tehnoloogiline areng kuid kahjuks on see jutt õige ainult siis, kui räägitakse tervest maailmast või kontinendist. Liiati ei maksa unustada ka seda, et oleme juba aastaid rääkinud teadmuspõhisest majandusest ja mööda väärtusahelat ülesrühkimisest. Paraku pole kummaski valdkonnas murrangulist edu saavutatud. Töö produktiivsus on meil kriisijärgsetel aastatel küll suurenenud, kuid eeskätt siiski seetõttu, et sedasama tööd tehakse nüüd vähema arvu inimestega.

Ei maksa loota, et me võiks siin lõigata erilist kasu mingist ühest meetmest, nagu näiteks riigi suuremast näljutamisest või miinimumpalga olulisest tõstmisest. Suurem miinimumpalk seaks küll piirid sellele, millise minimaalse produktiivsusega tööjõudu Eestimaal rakendada lubatakse, ja võib tunduda, et miinimumpalga järkjärgulise tõstmisega saabki suunata ettevõtjaid pidevalt tegutsema selle nimel, et suurendada oma ettevõtetes järjest enam lisandunud väärtust. Kuid on siiski kaheldav, kas miinimumpalga tõstmine ka filigraanse dirigendi käes suudaks anda majandusele sellist kiirendust, mida meie areng vajaks.

Lugu ei ole siiski niivõrd miinimumpalga suuruses ja inimeste soovis välismaal töötada, vaid tõsiasjas, et liialt suur osa meie kodumaisest tööstusest asub väärtusahelas väga tagasihoidlikul kohal. Meil on liiga vähe selliseid ettevõtteid, mis suudavad tehnoloogilises arengus ja turul parimate hulka jõuda. Ühesõnaga: see on pigem vedurite, mitte aga vagunite probleem.

Kuid veduritest rääkides peame arvestama sellega, et globaliseerunud maailmas võib alates teatud tehnoloogilisest tasemest ja arengukiirusest olla struktuurse tööjõu puuduse ja tööpuuduse probleem väikeses riigi piires koguni lahendamatu. Et lihtsalt ei olegi väikeses riigis uute ideede ja tehnoloogiate jaoks alati võimalik leida kogemustega tööjõudu. Ja vastupidi: et olemasolevale kogemusele ja tööjõule toetudes ei olegi võimalik leida uusi rakendusvõimalusi. Paindlik koolitussüsteem, kuigi see on kriitilise tähtsusega, meid siin piisavalt ei aita. Liiatigi tuleb arvestada, et mida aeg edasi, seda vähem on meil tugevneva konkurentsi tõttu mis tahes tegevuseks aega jäänud.

Seega tundub, et ega meil majandusarengu tagamiseks polegi jäänud muud valikut, kui julgemalt integreeruda meist suuremasse majandusruumi. Ja teha seda nii, et me seejuures oma kultuurilist identiteeti ei kaotaks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
26. February 2014, 14:18
Otsi:

Ava täpsem otsing