Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Vanamehed tekitasid rõõmsa elevuse

Peep Talimaa, Igor Rõtov 25. veebruar 2014, 15:13

Teade Andrus Ansipi vahetumisest Siim Kallase vastu lubab loota, et murrame lahti seisakust nii majanduses kui mõtlemises, kirjutab Äripäeva peadirektor Igor Rõtov.

Vahepeal terendunud sotside ja Savisaare vasakpoolne koalitsioon ei tundugi enam tulevastel riigikogu valimistel möödapääsmatuna.

Kallase otsus söösta täie rauaga oma väikse koduriigi päevapoliitikasse on üllatav, tervendav ja ilmselt parim poliitiline lahendus riigi jaoks. Meil lihtsalt pole peale Kallase kedagi, kelle autoriteet ja usalduskrediit oleks sedavõrd suur.

Muidugi võib ka asjale teisiti vaadata. Siim Kallas (65) vahetab valitsusjuhi kohal Andrus Ansipi (57). Ajal, kui valijad janunevad värskete nägude järele poliitikas, mängivad kaks NLKP taustaga veteranpoliitikut oma mängu. Või nagu Andres Herkel provokatiivselt kirjutas, et teevad Putinit-Medvedevit.

Samas pole 65 aastat poliitiku jaoks mingi vanus. Ka Winston Churchill sai selles vanuses 1940. aastal Briti peaministriks ja kordas seda veel 1951. aastal. Pealegi võib Kallase Brüsselis veedetud aastaid pidada ka poliitiliseks noorenduskuuriks. Põlvkonnaprobleem tekiks, kui Ansipi vahetaks välja Jürgen Ligi või Rein Lang. Selle kõrval on Kallas väga värske.

Samas pole ka mõistlik visata kivi enam kui paarikümneaastaste luukerede suunas. NLKPsse kuulumine on tänaseks ammu lunastatud ning VEB fond, 10 miljoni lugu või erakonna varjatud rahastamine ammustel aegadel peaksid samuti olema tänaste valijate silmis aegunud-andestatud asjad.

Otsus tänavu kevadel valitsusjuhi kohalt tagasi astuda oli Andrus Ansipi üks paremaid otsuseid viimase kolme aasta jooksul. Kuigi ta pole olnud valmis seda avalikult tunnistama, tabas ta ilmselt siiski ära, et alates 2011. aastast valitseb seisak, millest tema ei oska või ei suuda riiki välja tuua. Vasakpoolsed süüdistavad Ansipit, et ta on liberaalse majanduspoliitika, madalate maksude ja majanduskasvu ületähtsustamisega jätnud unarusse muud asjad. Ettevõtjad ja parempoolsed seevastu näevad Ansipis maksukoormuse tõstjat ja majanduskasvu pidurdajat.

Mulle aga tundub, et tegelik põhjus, miks Kallas Euroopast koju tuli, oli kolmas asi: soov vabastada oma erakond peaministrist, „kes ei kuulanud, kes eelistas rääkida üksi ja tappis dialoogi, naeruvääristas neid, kes arvasid teistmoodi kui tema“ (tsitaat kolleeg Vilja Kiisleri kommentaarist). Ansip pole tänini välja tulnud kaitseseisundist, mille ta võttis pärast Silver Meikari paljastusi. Märksa empaatilisemal ning poliitiliselt ülikogenud Kallasel on kõik eeldused selleks olemas.

Ansip suutis püsida ametis 10 aastat, paljalt see fakt on tänapäeva Euroopas tähelepanuväärne. Ta alustas hästi. Idee jõuda viie Euroopa rikkama riigi hulka ei tundunud aastail 2005-2007 üldse kuigi utoopiline. Eesti elatustase tuhises iga kvartaliga Euroopa keskmise suunas. Esimese tagasilöögi tõid pronkssõduriga seotud sündmused. Ehkki erakonna ja Ansipi isiklik populaarsus tõusis lakke, tekitas see nurina ettevõtjate hulgas ning pani vene rahvusest toetajaid Reformierakonda hülgama.

Tõsisema vea tegi peaminister 2007. ja 2008. aastal, kui keeldus uskumast ilmselgeid märke lähenevast kriisist. Seevastu 2009. aastal läks Ansip ajalukku kui valitsusjuht, kes suutis vabalanguses oleva riigi majanduse radikaalse säästukuuri abil ilma devalveerimise ja välisabita kriisist läbi tüürida. Euro kasutuselevõtt 2011. aastal oli kui võimas autasu Ansipi poliitikale. Paraku siit algas ka seisak. Euro ei toonud lubatud õnne. Eesti majanduskasv jäi ootustele alla. Uusi suuri algatusi Ansip välja ei pakkunud ning tuleb nõustuda presidendi aastapäevakõnes öelduga, et ka suured reformid on takerdunud.

Meile võib paista ebademokraatlikuna, et kaks vana poliitikut on vangerduses kokku leppinud - Kallas tuleb peaministriks ja Ansip läheb tema asemel Euroopa Komisjoni. Teisalt on kõik korrektne. President Ilves võib teha ettepaneku moodustada valitsus kellelegi kolmandale, riigikogu ei pruugi Ansipi-Kallase kokkulepet respekteerida. Euroopa Komisjoni president ei pea tahtma Ansipit enda juurde või IRL surub läbi oma kandidaadi. Kõik need asjad võivad juhtuda. Aga olgem ausad, see pole kuigi tõenäoline.

Mõni nädal pärast vastlapäeva jätkab Siim Kallas praeguse valitsusega, paar ministrit vahetatakse ehk moepärast välja. Ansipi uus töökoht on Brüsselis. Ning tuleb nõus olla Marju Lauristiniga, kes vaimukalt märkis, et need Ansipi isikuomadused, mida me taunime siin, võivad Euroopa Komisjoni bürokraatlikus keskkonnas olla hoopis voorusteks.

Pärast uudise avalikuks tulemist on Siim Kallas aga juba paar korda libastunud. Ilmselt polnuks kuigi mõistlik anda oponentidele konti hambusse, kui ta samastas oma vaateid kodanike riigi manifestiga. See mõjus, justkui poleks ta 20 aasta jooksul midagi juurde õppinud. Suurem fopaa oli aga väita intervjuus Kuku Raadiole, et ta ei toeta radikaalset haldusreformi. Pillatud lause pani grupi ettevõtjaid eesotsas Raivo Varega möödunud nädalal poliitilist avaldust tegema. Igal juhul sai Kallas signaali, et Eesti poliitikasse ei saa ka tema tulla mütsiga lööma.

Teisalt ütles Kallas välja ka õiged asjad: „Aktiivne poliitiline diskussioon on mulle väga meeltmööda. Arvamusfestivali maailm tuleb tuua poliitikasse.“ Paistab, et saame varsti peaministri, kes tahab ja oskab kuulata ka teiste arvamusi. Usun, et Ansipi-Kallase kokkulepe võib saada suurepäraseks impulsiks, mis aitab poliitilisel ja ühiskondlikul eliidil patiseisust välja tulla ning annab eelduse vaadata lootusrikkalt tulevastele riigikogu valimistele.

 

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
11. March 2014, 15:41
Otsi:

Ava täpsem otsing