Oravad ihkavad vabaneda ülbe stagnandi mainest

Valimistele on riigitüüri juures olles vastu minna tulusam kui opositsioonis istudes. Võimuparteid on rohkem pildil ja saavad mõjutada teemaderingi, milledest valimiste eel kõneldakse.Kuna  praegu pole enam majanduslanguse periood, ei tule pealesunnitult teha ebapopulaarseid otsuseid. Vaid aastaks võimule tuleval vahekoalitsioonil on vähe võimalusi ebaõnnestuda ja tavaliselt püsib sellise võimaliidu reiting võrdlemisi kõrge valitsusperioodi lõpuni.

Puhtalt suhtekorralduslik käik. Reformierakonna peamine lootus on, et uue liidri ja partneriga õnnestub tal vabaneda järjest koormavamaks muutuvast arrogantse stagnapartei mainest ja allapoole kaarduva toetuskõvera suunda ülespoole keerata. SDEd kaasates loodetakse enda paati tõmmata mitmeid ühiskonnarühmi ning arvamusliidreid, kes võimul olnud rahvuskonservatiivsele paremkoalitsioonile muidu teravalt vastanduksid (venekeelsed inimesed, haritlased, jne).Oravaparteile on praegune valitsusvahetus puhtalt suhtekorralduslik ja poliittehnoloogiline käik. Uut koalitsiooni ei tehta mingi kindla programmi elluviimiseks, vaid selleks, et saavutada parem stardipositsioon järgmise aasta valimisteks.

Seetõttu jäetigi kõrvale ideoloogiliselt muidu palju lähemal asetsev IRL. Viimasel pole selles suhtekorralduslikus mängus Reformierakonnale palju pakkuda: mõnda ministrit vahetades värskust ei saavutataks ja valitsuse ühiskondlik toetuspind jääks samuti suuresti samasuguseks. Pealegi nähtus eelmise aasta kohalikest valimistest saati selgelt, et IRL kipub Reformierakonnalt liidrikrooni peast kiskuma, esitledes end juba paremtiiva juhtivjõuna. Seda ei saanud oravapartei pikalt välja kannatada.Sotsiaaldemokraatide jaoks on küsimus ennekõike pildilepääsemises, oma teemad rohkem kõlama panna ja veenda avalikkust, et ei olda mitte mugavalt opositsioonis istuv jutu-, vaid ka tegudeerakond. Loodavas valitsusliidus valitsusvõimekuse näitamine kujuneb SDE suurimaks väljakutseks. Kui aastaga ei suudeta otsustavalt hajutada eelarvamust, et sotsid ei saa tegelikult riigivalitsemisega hakkama, siis võib maha matta 2015. aasta valimistel peaministriparteiks tõusta.

Sotsiaaldemokraatidega seoses on käibel veel üks kartus. Nimelt, et nende saamine võimu juurde tähendaks vasakpööret. Sündiv valitsusliit, kus peamiseks osapooleks on Reformierakond, kehtestav küll vaevalt astmelist tulumaksu või üritab uute poliitinitsiatiividega ettevõtjatega veel rohkem tülli minna, kui suudeti rahandusminister Jürgen Ligi ajal. Loodav koalitsioon on n-ö sissejuhatus, kus tõsiseid poliitalgatusi ette ei võeta. Pigem kombitakse ühiskonna valmisolekut suuremateks muutusteks järgmises valmistsüklis.

Mingit vasakpööret pole oodata. Isegi, kui järgmised valimised peaks taasiseseisvunud Eesti ajaloos esmakordselt võimule tooma vasakpoolse valitsuse (Keskerakonna ja SDE koalitsiooni), on raske ette kujutada tõelist vasakpööret. Radikaalsete reformide ja muutuste aken sulgus Eesti poliitikas umbes 15 aastat tagasi ning edaspidised poliitmuutused saavad olla pigem järkjärgulised.

Kui Eesti riigi sotsiaalmajanduslikud poliitikad on viimased kakskümmend aastat olnud pigem parempoolse rõhuasetusega, siis paari aastaga seda kõike kardinaalselt teise suunda pöörata ei saa. Ühiskond ei toetaks seda. Poliitikutel käiks see lihtsalt üle jõu – liiga palju oleks vaja muuta, liiga palju on riske. Eesti tee on olnud pigem liberaalne ja parempoolne ning sellelt teelt täiskäigul vasakule pööramine eeldaks, et vasakpoolse suunitlusega  valitsused oleksid järjest võimul vähemalt aastakümme. Selline stsenaarium on lihtsalt utoopiline. Seega, vasakpööre on vaid pelk hirmujutt nagu need, et  juba homme kordutav Krimmi sündmused korduma Ida-Virumaal.

Kerget vasakpoolset mekki võib SDE kaasamine loodavasse koalitsiooni tuua ja see polegi võib-olla Eesti ühiskonnale negatiivne. Ka järjest aina parempoolses suunas liikudes tuleb kord sein ette ja osutub vajalikuks otsida teatavat tasakaalu.