Mis meist saab Venemaa naabrina?

Igor Rõtov, Vilja Kiisler 01. aprill 2014, 12:56

 Äripäeva peadirektor Igor Rõtov pakub välja neli stsenaariumi, missuguseks kujuneb Eesti saatus paariariigi naabrina.

Putini Venemaa 1. märtsil tehtud otsus vägede võimaliku sisseviimise kohta Ukrainasse mõjutab Eesti majanduse väljavaateid otse ja negatiivselt. Veel kuu aega tagasi oli majandusanalüütikute konsensus Eesti jaoks mõõdukalt optimistlik, arvestasime, et nii käesoleval kui järgmistel aastatel võiks Eesti SKP kasvada üle 3%. Siis täna tundub ka nullkasv juba optimistliku stsenaariumina.

On tõenäoline, et Krimmi kriis eskaleerub uueks külmaks sõjaks Lääne ja Venemaa vahel. Piltlikult ümbritseb Venemaa end kõrge müüriga, mida ühendab välismaailmaga üksnes nafta ja gaasi väljaviimise toru. Erinevalt eelmisest külmast sõjast peaks Eesti seekord jääma valgesse tsooni. Samas on selge, et elu paariariigi kõrval pole meilegi meelakkumine. Uue külma sõja piirides saame vaadata minu meelest vaid väga halba ja lihtsalt halba prognoosi. Olgu need stsenaariumid A ja B. Positiivsed stsenaariumid tähistan aga C ja D.

Stsenaariumi  A, „väga halb“, tõenäosus 20 protsenti

Kui lääs kehtestab juba rakendunud kosmeetiliste sanktsioonide kõrval Venemaa suunas ka sisulised sanktsioonid ning Venemaa vastab sümmeetriliste meetmetega, siis oleks hind Eesti majandusele kohene ja ränk. Mõistagi olemegi valmis maksma mis tahes hinda, et mitte olla ühel päeval tagasi N Liidus.

Venemaa on Eesti jaoks suur otsene kaubanduspartner, me kasutame ohtralt Vene gaasi, me oleme üks suuremaid transiidi sõlmesid, meil käib üha rohkem venelastest turiste. Kujutame ette, mis juhtub, kui näiteks vastuseks NATO sõjaväebaasi loomisele Eesti pinnale Venemaa need kraanid päevapealt kinni keerab? Lisaks ebamugavusele, et gaasipliidiomanikud ei saa enam sooja toitu, järgneb üldine majanduslangus, mille kõrval 2009. aasta kärped, tööpuuduse kasv ja palgavähendused tunduksid lapsemänguna. Võib-olla aritmeetiliselt, rahas mõõtes polekski asi nii hull, kui seda ei võimendaks tegemata jäävad investeeringud ning paratamatult eskaleeruv väljaränne. Pakun, et meie SKP väheneks kiiresti kolmandiku võrra ning jääks sellele tasemele pikkadeks aastateks vinduma. Tasuks makstud hinna eest oleksime stsenaarium A puhul tõhusalt kindlustatud otsese sõjalise agressiooni ja tagasi Nõukogude Liitu sattumise eest. Igal juhul tuleb riigil, ettevõtetel ja inimestel kohaneda järsult karmistunud tingimustega.

Stsenaarium B, „lihtsalt halb“, tõenäosus 30%

Kuigi Eesti koos Läti, Leedu ja Poolaga on oma julgeoleku huvides valmis selliseid ohvreid tooma, siis pole läänepoolsed vähegi tõsised majandussanktsioonid kuigi tõenäolised. Saksamaa ja isegi Soome kasutavad poliitilises kõnepruugis  küll sama retoorikat mis meiegi, kuid ohvreid tooma valmis ei olda. Ei usu, et näiteks keskmine itaallane või prantslane oleks valmis Venemaa karistamiseks loovutama sentigi isiklikust heaolust.  Meile suurendab see riski, et Venemaa võib päeval X oma vägede üle Narva jõe tulla. Teiselt poolt poleks ka ohtu, et gaasikraanid ja elekter keeratakse kinni ning Tallinn jääb vene turistidest tühjaks. Meeldib see meile või mitte, aga julgeolekuriski suurenemise läbi saame loota suhtelisele majanduslikule heaolule.

Kõige tõenäolisemalt käivitubki külma sõja pehmem vorm, kus läänemailm püüab isoleerida Venemaad globaalsetest geopoliitilistest mängudest, kuid katsub samal ajal säilitada olemasolevad majanduskontaktid. Eesti jääks sel juhul ebameeldivalt paariariigi vahetuks naabriks. Saame nägema kasvavaid järjekordi piiripunktides, bürokraatlikke tollitakistusi kaupade veos, aktiivsust nn kaasmaalaste kaitse propagandas ja igasugu muid külma sõjaga kaasnevaid ebameeldivusi. Ostujõu langus Venemaal ja rubla nõrkus vähendab meie eksporti nii otse Venemaale kui ka Soome, kes on idanaabrist kriitiliselt sõltuv. Ma arvan, et oskuslikult kohanedes võiks Eesti paremal juhul säilitada praeguse 70% SKP per capita Euroopa keskmisest, kuid mitte rohkem.

Pakun välja ka positiivsed stsenaariumid C ja D. 

C, status quo, tõenäosus 40%

Kui veel eelmise nädala lõpus tundus, et Vene ja Lääne kõnelused on liiva jooksmas ja vastasseis aina süvenev, siis nädalavahetusel toimunud Putini kõne Obamale ning Vene välisministri lubadus, et vägesid Ida-Ukrainasse ei viida, viitab võimalusele, et külma sõda ei tulegi. Putin võib vastutasuks Krimmi vallutamise tunnustamise (vähemalt de facto) näiteks aktsepteerida praegust Ukraina valitsust, teha USA-le järeleandmisi Süürias ja pehmendada sõjakat retoorikat. Vastastikune näpuvibutamine jätkuks veel mõnda aega, aga aasta pärast oleks asjad unustatud, nagu juhtus pärast Gruusia sõda. Sellisel juhul Eesti majandusele otseseid järelmeid kriisist ei ole. Elu läheks endist viisi edasi, vähemalt kuni Idanaabri järgmise vallutusretkeni. Putinilt on seda aga põhjust oodata igal juhul.

D, happy end, tõenäosus 10%

Kuigi täna toetab 70% Venemaa elanikkonnast Putinit ning on eufoorias suurriiklikust patriotismist, ei pruugi see nii jääda. Siiski on miljoneid venelasi, kes ei taha elada riigis, kelle ainsateks sõpradeks on Süüria, Kuuba ning Põhja-Korea. Ma ei tahaks välistada, et ühel päeval tabab ka Putinit Janukovitši saatus ning Venemaa muutub tavaliseks demokraatlikuks riigiks. Selles stsenaariumi puhul võiks Eesti julgelt 20% oma SKP-le juurde liita.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
14. April 2014, 09:44
Otsi:

Ava täpsem otsing