Sõerd: raha kas on või ei ole

Riigi rahanduse seisu hindamisel räägitakse tänapäeval rõhutatult vaid eelarve struktuursest tasakaalust. Sellest on saanud peamine lähtepunkt riikide eelarvete seisu hindamisel. Ka meie uues riigieelarve seaduses arvestavad regulatsioonid vaid struktuurse eelarvepositsiooniga. Seaduse järgi peab eelarve olema struktuurse tasakaalus, struktuurse puudujäägi tekkimisel rakendub korrigeerimismehhanism, riigikogu poolt tehtav muudatusettepanek eelarvele ei või põhjustada struktuurse positsiooni halvenemist. Ka uus koalitsioonilepe seab eesmärgiks eelarve struktuurse tasakaalu tagamise.

Struktuurse tasakaalu mõiste vajab aga selguse huvides eraldi lahtirääkimist. Definitsiooni järgi leitakse valitsussektori struktuurne eelarvepositsioon, kui nominaalsest positsioonist eemaldatakse lisaks majandustsükli mõjule ka ühekordsed ja ajutised tegurid, mis võivad eelarvepositsiooni moonutada. Ehk teisisõnu, riigi fiskaalpoliitika hindamisel tuleb arvestada riigi hetkepositsiooni majandustsüklis ja arvestada hindamisel ühekordsete mõjudega.

Seega struktuurse tasakaalu leidmiseks korrigeeritakse nominaalset eelarveseisu kahe arvutusega. Esimene arvutus ehk ühekordsete tegurite eemaldamine on lihtsamini teostatav. Näiteks oletame, et riigieelarvesse on tulude poolele arvestatud dividenditulu riigi osalusega ettevõtetest. Juhul kui vaadeldaval eelarveaastal ettevõttest saadav dividenditulu ületab viimase kolme aasta keskmist ja seda rohkem teatud protsendi võrra, siis loetakse ülelaekuv summa ühekordseks tuluks ja korrigeeritakse struktuurse tasakaalu arvutuses välja. Samamoodi korrigeeritakse välja ühekordsed kulusid suurendavad mõjud. Üldreegel on, et ühekordne mõju peab olema suurusjärgus vähemalt 0,1 protsenti SKPst. Näiteks käesoleva aasta riigieelarves on ühekordsete teguritena arvestatud heitmekvootide müügi kulud, Estonia Airi omakapitali suurendamine ja II pensionisamba maksed, kõik ühekordsete kuludena kokku summas 143 miljonit eurot. Selle summa võrra väheneb struktuurse tasakaalu arvestuses defitsiit ja paraneb struktuurne tasakaal.

Teine arvutus ehk majandustsükli mõju arvestamine on märksa keerukam ja ka problemaatilisem. Selleks tuleb kõigepealt välja arvutada, milline on potentsiaalne SKP maht ja võrrelda seda tegeliku või prognoositava SKP mahuga, ehk leitakse nn „SKP lõhe“. Positiivse SKP lõhe korral võib majandus olla üle kuumenemas, negatiivse lõhe puhul aga SKP maht allapoole selle potentsiaalset taset. SKP lõhe on negatiivne, kui tegelik SKP tase on alla potentsiaalse ja positiivne kui üle potentsiaalse taseme.

Potentsiaalse SKP leidmisel kasutab rahandusministeerium nn tootmisfunktsiooni metodoloogiat, mis on olnud kasutusel alates 2003. aastast. Selle kohaselt määratakse potentsiaalne SKP potentsiaalse tööhõive, kapitaliolemi ja tootmistegurite ühistootlusena. Vaadeldakse kolme majandussektori - kaubeldava, mittekaubeldava ja põllumajanduse - tootmistegureid. Põhiprobleem on aga siin selles, et arvutused on ebatäpsed, hinnangulised ja võivad märkimisväärselt kõrvale kalduda tegelikkusest.

Näiteks kapitaliolemi arvutuses leitakse olem agregeerituna, arvestamata investeeringute struktuuri. Ehk mõned investeeringud võivad olla kõrge tootlikkusega, teised investeeringud aga ei tooda näiteks midagi, metodoloogia aga seda ei arvestada ei saa. Struktuurse positsiooni arvutuste ebatäpsusele viitab ka selle aasta riigieelarve menetlemise ajal eelarvepositsioonile antud Euroopa Komisjoni ja rahandusministeeriumi hinnangute erinevus. Kui rahandusministeerium arvutas struktuurseks positsiooniks ülejäägi 0,7% SKPst, siis Euroopa Komisjon hindas tasakaaluks 0% SKPst. Lahknevus SKP lõhe hindamisel on silmatorkav, kui komisjoni hinnangul aastatel 2013-2014 on SKP ülevalpool potentsiaalset taset, siis rahandusministeeriumi hinnangul allpoole potentsiaalset taset. 

Oma hinnangut põhjendab Euroopa Komisjon sellega, et majanduses on märke ülemääraset palkade ja hindade tõusust ja suurenevatest pingetest tööjõuturul, mis võib viidata sellele, et majandus on oma potentsiaalset taset ületamas. Samal ajal olukorras, kus tarbijahinnaindeksi inflatsioon aeglustus, on SKP deflaator väga kõrge. Viimane tähendab seda, et nominaalne ja reaalne majanduskasv erinevad märkimisväärselt. Sellele ebakõlale rahvamajanduse arvepidamise andmetes pööras tähelepanu ka rahvusvaheline valuutafond on viimases hinnangus.

Kuna tänaseks päevaks on majanduskeskkond suuresti muutunud, siis ilmselt lähevad ümbervaatamisele nii Euroopa Komisjoni kui ka rahandusministeeriumi seisukohad. Raske on prognoosida, kas need seisukohad tänases olukorras lähenevad või kaugenevad veelgi, vastuse peaks andma peagi ilmuv rahandusministeeriumi kevadprognoos. Siit võib aga välja tuua veel ühe probleemi seoses struktuurse tasakaalu arvestusega, mis seisneb selles, et varem antud hinnangud reeglina ajas muutuvad.

Eelnevat kokku võttes võib öelda, et kasutatav metodoloogia SKP potentsiaalse taseme hindamisel on suuresti hinnanguline, hinnangud on ebatäpsed ja lahknevad silmatorkavalt erinevate hindajate osas. Sellepärast ei saa riigieelarve seisu hindamisel lähtuda vaid struktuurse tasakaalu hinnangust arvestamata nominaalset seisu. Oma ebatäpsuse ja hinnangulisuse ning hinnangute ajas muutumise tõttu on struktuurse tasakaalu rakendamine praktikas seotud suurte küsitavustega.  Struktuurse tasakaalu hinnangut on vaja, et teada saada, milline on riigieelarve hetkepositsioon majandustsüklis. Rahaasjades on aga vaja ka teada, kas raha on või seda pole, kui palju seda on ja või kui palju seda pole. Sellele annab vastuse riigieelarve nominaalne seis.

Autor: Peep Talimaa, Aivar Sõerd