Liberaal või limukas?

Kui laenu võtab valitsus, mida juhib peaminister, kelle meelest Eestil polegi vaja suurt narratiivi, ja millesse kuuluvad lennukilt raha külvata armastavad sotsid, läheb see laen eelarveaukude lappimiseks – kõige hullemal juhul aga palkade väljamaksmiseks ehk igapäevaseks ärasöömiseks. Tagasi maksma hakkavad seda laenu muidugimõista maksumaksjad, sest ega riigil ei ole kuskil mõnda salajast isekasvavat rahapada, millest valitsussektori võlakoormust likvideeritakse. Riigil on täpselt nii palju raha, kui ta maksumaksumaksjate käest kogub. Lapsetoetuste ja maksuvaba miinimumi suurenemise kiitjate rõõm jääb üürikeseks, sest arve tuleb kindlasti, aga sa ei näe seda mitte iialgi must valgel – lihtsalt võetakse maksutõusu vormis palgast maha ja kogu lugu.

Laenata on valitsusel ilmselt plaanis, sest nähtavasti usutakse, et seda plaani on avalikkusele kergem maha müüa kui maksutõuse. Rahandusminister Jürgen Ligi ütles Postimehele, et riigil on põhjust laenata juhul, kui eelarve on nominaalses puudujäägis ja see on odavam kui reserve kasutada. Nominaalse puudujäägiga on aga  juba arvestatud. Rahandusministeerium teatab oma kodulehel muide, et nominaalne puudujääk on lähiaastatel põhjustatud „ajutistest teguritest“. Väga huvitav määratlus, eriti arvestades Putini tegevust Ukrainas.

Laias plaanis ei ole kuigi suurt vahet, kas laenuga hakatakse katma „struktuurset lollust“ või „nominaalset lollust“ , ühe ja sama „Raha ei ole“- tulemuseni viivad välja mõlemad. On hämmastav, kuidas vahel viimaseks liberaaliks ja südamega reformierakondlaseks peetud Jürgen Ligist on saamas sotside valitsuse raamatupidaja, kes peab oma ülesandeks vaid rehkenduse paikasaamist. Maailmavaatest ja põhimõtetest ta enam juttu ei tee.

Kui Äripäeva veergudel sai alguse debatt riigilaenu suurendamise teemal, siis naeruvääristas Ligi seda pealkirja all „Parem siis juba hakkame laulma!“ Ta kirjutas: „Ükski Eesti majanduse valdavatest konjunktuursetest kasvupiduritest ei peaks panema mõtlema riigi laenamisele kui lahendusele. /---/ Isiklikult võtan jõukohast kulutamist kui moraali, hügieeni ja keskkonna küsimust. Ma ei näe endal õigust kirjutada hetkeunistusi, rõõmusõnumite iha ja isiklikku karjääri arveteks oma järeltulijaile.“

Ka valitsuse suurim laenuori, peaminister Taavi Rõivas (Rõivas on seotud kolme eluasemelaenuga, mille jääk ulatub üle 300 000 euro)  ütles riigikogus valitsuse suurendamise alustest rääkides selgelt ja ühemõtteliselt: „Meie oma lastele võlgu ei päranda.“ Sellest ma muidugi aru ei saa, miks isiklik võlg riigivõlast parem on.

Laenamise võimalusele viitas Ligi pärast rahandusministeeriumi kevadprognoosi avalikustamist. Küllap teab Ligi ise paremini kui keegi teine, et see prognoos on liiga optimistlik ehk siis laekumised jäävad tõenäoliselt plaanitust väiksemaks. Kuna parandamatu optimist, avalikkust Euroopa statistikaga uimastada armastanud Andrus Ansip on peaministri kohalt lahkunud, võib Reformierakonnas olla küpsenud plaan suruda selle optimisti rolli Jürgen Ligi – kes on tõepoolest viimasel ajal sagedamini naeratama hakanud, nagu Marje Josingki märkas.

Ma lepiks pigem sellega, et Ligi ei naerata, aga jääb oma põhimõtetele kindlaks. Sotside raamatupidaja amet on talle liiga kitsas, pealegi on see kohutavalt tänamatu roll. Kui kellelgi on üldse potentsiaali olla Reformierakonna südametunnistus, siis Ligil.

Minister Ligi, palun, ärge muutuge selgroota limukaks, kes räägib ühes valitsuses ühte ja teises teist. Vähemasti üks sirge seljaga liberaal, põhimõtteline parempoolne võiks ju Reformierakonnas ometi olla.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler