Anname rahale väärtuse tagasi

Kuni rahal oli kullas tagatisväärtus, mis USAs ja Inglismaal ka kuni kuuekümnendateni tegelikult toimis, töötas süsteem suhteliselt hästi. Raha kullasisalduse lõpetamist hoiatav tendents oli juba selgelt näha NSV Liidus, kus deklareeriti, et rubla kullasisaldus oli 0,8 grammi. Kellelgi ei tulnud pähegi seda kontrollida, ja ega see polnud võimalikki.

Väärtuste nihe. Kui USAs võeti dollarilt kullatagatis ja lasti selle kurss vabalt muutuvaks, nihutas see paigast kõik väärtused. Maailmaraha tegelik väärtus on langenud ka tänu virtuaals rikkuse tekkele, mida on siiski tarvis ühel hetkel „leiva“ vastu vahetada. Vaevalt kujutavad kõik sajad miljonid igapäevased „telefoninäppijad“ ette, et nad tekitavad tühjat raha ega loo lisaväärtust.Island on selle värvilise mulli ja sellega kaasas käivate pettumuste suurepärane illustratsioon. Islandi laenusüsteem oli sisuliselt SMS-laenusüsteemi prototüüp. Üks, korporatiivne osa ühiskonnast pettis teist, kergeusklikku, sisendades talle, et ühe maja ehituseks polegi tarvis tööd – et maja ehitab hea päkapikk ja maksab selle eest keegi virtuaalne, olematu onu.

Mõistusega inimese suhe rahasse ei tohiks olla emotsionaalne.  Rahal saaks olla ainult selgelt määratletud väärtus, mis suhtleks meid ümbritseva maailmaga täpselt ja muutumatute kategooriatega mõõdetavates väärtustes, millega manipuleerimine oleks tänapäevaste füüsikateadmiste valgusel võimatu. Praegu on vastupidi – me ostame ja müüme energiat, naftat kindlalt piiritletud väärtust dollarite eest, millel pole kindlat väärtust. See süsteem peaks muutuma. Rahale peaks andma sisu, tagatise, väärtuse, ükskõik kuidas seda nimetada.

Raha olgu tagatud tööga. Pisikesi sammukesi kindla väärtustamise osas ju astutakse – euro on selle näide. Kuid kuni eurol pole kindlat tagatist, mis oleks  mõõdetav absoluutväärtustega, “leivaga”, seni on ta haavatav. Ühelt poolt tirivad tekki enda peale virtuaalsed süsteemid oma lubadustega, teisalt sotsiaalsed kooslused.

Tihti kasutatakse hamburgeriindeksit selgitamaks, kus on odavam elada. Odavam on seal, kus on odavam hamburger, ja odavamasse maasse suhtutakse kui arengumaasse. No millise arengu, mis suunas?

Kilovatt-tund on ju igas punktis maakeral sama suurus. See olekski ideaalne rahaühik. Me võime ju mängida, et 1KW/h on näit 0,1 dollarit, 0,05 litti või 1000 liiri, aga hiljem minna üle  ühikule, mis oleks tagatud energiaga, tööga.