Naastrehvimaks näib linnavalitsuse PR-trikk

Olen naastrehvide kasutamise vähendamist toetanud ning viimase tosina aasta jooksul sellest ka mõnel korral kirjutanud. Kahjuks ei saa ma aga Tallinna linnavalitsuse vastavatesse ettepanekutesse suhtuda tõsiselt.

Viimati kirjutasin sel teemal 2008. aasta kevadel. Siis tuli naastrehvide keelustamise ideega avalikkuse ette tollane Tallinna abilinnapea Deniss Boroditš. Ta kordas oma ettepanekut ka sama aasta sügisel. Pärast seda see idee aga unustati. Ka seekordne Tallinna linna ettepanek on surnult sündinud.

Naastrehvide teema tõstatamine näib linnavalitsuse PR-võttena, mille eesmärk on viia meedia fookusest mõni kriitilisem ja olulisem teema. Ma ei usu, et linnajuhid tegelikult soovivad naastrehvide kasutamist vähendada.

Linnavalitsuse ajalehe Pealinn vahendusel saime eelmisel nädalal teada, et Tallinn kavatseb teha riigile ettepaneku kehtestada kohaliku maksuna naastrehvimaks ning pikemas perspektiivis soovitakse naastrehvide kasutamine linna territooriumil üldse ära keelata. "Maks võiks tulla 3-5 aasta jooksul ja seda tasutakse naastrehvi ostmisel," ütles Tallinna transpordiameti liikluskorralduse osakonna juhataja Talvo Rüütelmaa.

Naastrehvi täiendav maksustamine kohaliku maksuna on absurdne. Kuidas teha vahet rehviostjate vahel? Kas sunnime kaupmehi küsima ostjalt elukohatõendit? Või kui maksustame täiendavalt ainult Tallinnas rehvimüügiga tegelevad ettevõtjad, siis kuidas keelata pealinna autoomanikul osta naastrehve Viimsist või Keilast.

Sama jabur tundub ka Tallinnas naastrehvide kasutamise keelustamise idee. Eesti on liiga väike taoliste piirangute jaoks.

Arvan, et linna ettepanek on tehtud teadlikult provokatiivne, et see leiaks meedias rohkelt tähelepanu. Kui naastrehvide kasutamise vähendamise soov oleks tõsine, siis ei üritataks seda teha kohaliku maksu või ühe omavalitsuse piires naastude kasutamise keelamisega. On palju paremaid võimalusi lamellrehvide kasutamise populariseerimiseks. Piitsa asemel võiks kasutada präänikut.

Pakun linnajuhtidele kolm lihtsalt teostatavat ning omavahel haakuvat ideed lamellrehvide kasutajate arvu kasvatamiseks.

Esiteks, linnavalitsus võiks varasügisel talverehvide soetamise eel korraldada igal aastal lamellrehvide kasutamist ärgitava kampaania. Raha leidmine taolise teavituse tegemiseks ei ole keeruline. Tuleb loobuda valimiseelsetest Keskerakonna värvides toimuvatest munitsipaalkampaaniatest ja kulutada see raha mõistlikumalt. On fakt, et naastrehvid lõhuvad linnatänavaid, ja kui linn suudaks oma kampaaniaga mõjutada osasid sõidukiomanikke lamellrehve eelistama, siis poleks tegemist mahavisatud rahaga.

Teiseks, sellise kampaania korraldamine eeldab ka linnavalitsuses meelemuutust ehk kõigil linnaasutuste autodel tuleks hakata kasutama lamellrehve.

Kolmandaks, selleks, et kampaania leiaks suurema kõlapinna ning autoomanikes tekiks lamellrehvide kasutamise vastu huvi, tuleb pakkuda välja mõni präänik. Näiteks võiks lamellrehvide kasutajatele olla Tallinna tasulise parkimise piirkonnas auto parkimine teatud aja tasuta või siis märkimisväärselt soodsam.

Teehoiule tuleb kasuks, kui naastrehvide kasutajate arv Eestis väheneb ja Tallinn võiks olla just see piirkond, kus lamellrehvide kasutajate hulk kõige kiiremini kasvab. Vale on aga üritada seda saavutada uue kohaliku maksu kehtestamisega või pealinnas naastrehvide keelustamisega. Linnal on meeldivamaid mõjutusvahendeid, kuid millegipärast neid ei soovita kasutada. Põhjus on tõenäoliselt selles, et tegelikult naastrehvide kasutamine linnajuhte ei häiri.

Naastrehvide keelustamine või täiendav maksustamine on vähemalt viimase kaheksa aasta jooksul olnud linnajuhtidele üks valveteemadest, millega kevadel avalikkuse ette ilmuda ja üritada naastrehvide kasutajad linnatänavate lagunemises süüdlaseks teha.