Putin mõistab vaid jõudu

Hoiatajad tunnevad end nagu musketärid kakskümmend aastat hiljem – kõikjal askeldavad uue ajastu vürtspoodnikud, kel puudub laiem pilt ja isiklik kuraas. Nad elavad oma väikses maailmas ja loodavad, et ehk õnnestub ikka Putinilt gaasi osta. Sest äri on äri, poliitika, rahvusvaheline õigus ja rahvaste õigused ei pea seda liiga palju segama.

Seejuures on üks eespool nimetatud Soome naiseksminister olnud elupõline soolise võrdõiguslikkuse eestkõneleja. Mille peale meenub ühe meie väljaande juhtkiri, kus leiti, et sooneutraalsel kooseluseadusel imettegev toime. Sellega seome end Lääne väärtusruumi, tõmbame Kremliga moraalse veelahkme, „mis praegu puudub“. Püha lihtsameelsus!

Nagu poleks me neid veelahkmeid juba 25 aastat ehitanud?  Tegime seda  sooja suhtumisega rahvaste enesemääramisõigusesse. Näiteks tšetšeenide puhul, kellele Venemaa erinevalt osseetidest või abhaasidest vabadust anda ei tahtnud. Väga selgesti markeerisime veelahkme mõistes hukka kommunismi kuriteod.

Tuleb kahetseda, et Lääs neelas Sotši olümpiamängude ajal alla Putini sööda, käsitledes homoküsimust tõsimeelselt Venemaa suurima probleemina. Aga Venemaa valmistus Krimmi okupeerimiseks. Sotši homovaidluse varjus hakkas kõiki arhailisi eelarvamusi jagav vene lihtrahvas Lääne mõttemalle siiralt ogaraiks pidama.

Tõsi, ilmselt ei olnud Krimmi okupeerimine ja jõhker mõjutustegevus Ida-Ukraina destabiliseerimiseks Kremli esimene stsenaarium. Algul loodeti Ukrainale käpp peale panna Janukovitši kaudu. Kui aga see ei õnnestunud, siis võeti juba jõhkramad meetmed. Praegu võib tõdeda, et too plaan B toimib tänu Lääne otsustusvõimetusele.

Venemaa põlgus Lääne väärtusruumi suhtes on avalik juba pikka aega. Pehmete väärtuste organisatsioonid nagu Euroopa Nõukogu, OSCE ja teatud määral ka Euroopa Liit pole sellest putinliku põlguse keelest aru saanud, jäädes oma soovmõtlemise mullile truuks. Kes natukegi tolle koostöövõimetuse ajalugu tunneb või suudab teha järeldusi Vene-Georgia sõjast, peaks taipama, et Ukraina sündmustes pole midagi üllatavat.

Miks on ilmselget nii raske märgata? Vastusesõnu on palju: soovmõtlemine, ärihuvid, mugavustsoon, otsustamatus, tugeva liidri puudumine ning „kasulike idiootide“ rohkus. Ainus keel, mida Putini Vene tegelikult mõistab, on jõud. Niisiis peab kõigi kergeusklike ja pehmete organisatsioonide altminekuid oma olemasoluga klattima NATO.

Seniks aga tekib pehmetel organisatsioonidel küsimus – mida edasi teha? Käes on tõsine ümbermõtestamise aeg. Igal juhul mõjutati klassikalise külma sõja perioodil Venemaad teistmoodi – mitte NLKP Keskkomiteele demokraatiat, kaasamist ja soolist võrdõiguslikkust õpetades.