Kuidas varastatiVEB Fondi raha

29. aprill 2014, 14:37

Kõigi Eesti Panga VEB Fondi teemat käsitlevate dokumentide lugemise järel tabas mind ketserlik mõte. Ma ei kahtle looga seotud või kokku puutunud ametnike, advokaatide ja ülejäänud spetsialistide ametioskustes, aga minu arvates ei sobi kõik teesid üldpildiga kokku, kirjutab DV ajakirjanik Anastasija Tido.

1992. aastal külmutas NSVLi Välismajanduspank (Vnešekonombank, VEB) oma kontodel kogu valuuta, mis oli sinna laekunud enne 1. jaanuari 1992. Tollal olid VEB-pangas Eesti Panga (EP) ja Balti Ühispanga (United Baltic Bank, UBB) korrespondentkontod. EP ja UBB omakorda külmutasid oma klientide Eestis olevatel valuutakontodel raha, mis oli laekunud enne 1992. aastat. Seega ei saanud paljud EP ja UBB ärikliendid käsutada osa oma kontol olevast valuutast.

1992 aastal asutas EP Põhja-Eesti Aktsiapanga (PEAP) ja andis tolle bilanssi kõik külmutatud valuutaga seotud nõuded ja kohustused. Hiljem need nõuded ja kohustused olid „voolanud“ PEAPst Põhja-Eesti Panka (PEP).

20.01.1993 otsustas riigikogu luua nende külmutatud aktivate ja passivate haldamiseks eraldi struktuuri – riikliku VEB Fondi (fond). Külmutatud nõuded ja kohustused anti üle fondi balansseeritud arvetele, millega pangad vabanesid nii külmutatud nõuetest kui ka kohustustest. Võla kinnitamiseks endistele pankade klientidele andis fond igale külmutatud valuuta omanikule võlainstrumendi – sertifikaadi. Fond väljastas sertifikaate kokku 890 mln krooni (63 mln dollari) väärtuses. Suur osa nendest sattus mitmekäigulise operatsiooni tulemusena EP, valitsuse ja PEPi valdusesse.

Märtsis 1997 loovutas valitsus oma sertifikaadid 244 mln krooni väärtuses Eesti Pangale kohustusega loovutada need sertifikaadid 24 mln krooni eest teisele isikule „lähtuvalt poolte kokkuleppest“. Kellele nimelt tuli loovutada sertifikaadid, leping ei sätesta. Aprillis 1997 sõlmis EP selle lepingu, mille tulemusena sattusid sertifikaadid Ühispanga valdusesse. Aprillis 1998 sõlmiti täiendav kokkulepe sellele nõudeõiguse loovutamise lepingule. EP loovutas Ühispangale ka oma sertifikaadid 103 mln krooni väärtuses.

Kuna Ühispank oli täiendavalt ka ise ostnud sertifikaatide omanikelt nõudeid kokku, siis oli 1998. aastal Ühispangale kogunenud sertifikaate 30 mln dollari väärtuses.

Hiljem kanti Vene ettevõtte TSL Internationali arvelt Ühispangas sertifikaadid 32 mln dollari väärtuses üle TSL International arvele VEBis. Seal sai ettevõte konverteerida need nõuded VEBi vastu vakuuta obligatsioonideks.

Skandaal puhkes, kui selgus, et EP oli valmistanud võltsitud kirja, nagu olnuks TSL Internationalil VEBile nõudeid 32 mln dollari väärtuses. Riigikontroll jõudis järeldusele, et võltsitud kiri aitas TSLil saada raha. Sellest lähtuvalt kutsub riigikogu komisjon perioodiliselt TSLi omanikku Aleksandr Matti antud küsimust selgitama.

Mida tuleks tähele panna? Ma ei nimetaks röövimiseks selle loo viimast osa. Tundub, et rööv pandi toime hoopis loo alguses. Pelgalt formaalselt vaadates aga ei olnudki 32 mln dollari väljakantimine pangast vargus.

1. Eesti Panga audit kirjutab, et valeandmetega dokumendi abil saadi Välismajanduspangast Vene äriühingu TSL International abil kätte 32,3 mln dollarit. Dokument loodi teadlikult 1995. aastal Eesti Pangas. Aleksandr Matt ega ükski teine Vene resident ei pidanud külmutatud arvetelt teenimiseks osalema ebaseaduslikes skeemides ja sellega seotud dokumentide võltsimises. Matt oleks võinud oma raha pangast kätte saada täiesti seaduslikult.

Lähtudes sertifikaatide väljastamise tingimustest olid need vabas ringluses, st Eestis võis neid osta igaüks selle hinnaga, millisega nõustus müüma omanik. Pärast Vene Föderatsiooni otsust vabastada oma residentide külmutatud raha võinuks Matt osta Eestis kokku kas või kõik fondi sertifikaadid omanikelt, kellele ei laienenud Moskva arveldused. Ilmselt suurepärase allahindlusega, vaja oli ainult vaba raha. VEBil polnuks alust keelduda Matti ettevõtte kogu nõudesumma vabastamisest. Esiteks, tsiviilkoodeksit ja nõuete kokkuostu võimalusi ei olnud keegi tühistanud. Teiseks, Vene Föderatsioon ei olnud kunagi seadnud eesmärki jätta VEBis külmutatud raha iga hinna eest tagastamata. Eesmärk oli jätta raha riigivõla küsimuse reguleerimise ajaks Venemaa majandusse. Venemaa tagastas raha külmutatud arvete vene omanikele õigeaegselt ja fakt, et 32 miljoni $ nõue vahetati vähimagi raskuseta valitsuse väärtpaberiks, peaks vaid kinnitama väidet, et tegemist oli formaalselt seadusliku operatsiooniga.

Matt ei saanud ka kuidagi korraldada võltskirja koostamist 1995. aastal. Ta ei saanud teada, et kaks aastat hiljem müüvad valitsus ja Eesti Pank oma sertifikaadid Ühispangale. Samuti ei saanud ta teada, et Ühispank müüb omakorda need sertifikaadid edasi TSLile. Seda võis teada vaid isik, kes kontrollis Eesti Panga ja valitsuse sertifikaadi liikumist ja seda planeeris.

Kes allkirjastas paberid pangas?

Huvitav on võrrelda Ühispangast oma raha väljaviimise vormistamisel koostatud dokumentidel Matti allkirja tema varasemate allkirjadega. Fondile esitatud raha ülekandmise avaldusel TSL kontole on ilmselt Matti originaalallkiri. Sellest erinevad silmnähtavalt Matti allkirjad Ühispanga dokumentidel, mille alusel kanti Vene Föderatsiooni 10 mln dollarit ja 20,5 mln dollarit.

(Vt. allkirjanäidiseid)

See on originaalne Matti allkiri.

Aga kas see on?

Kahtlusi äratab ka allolev allkiri.

Tekkinud oletuse kontrollimiseks tuleks teha Ühispanga dokumentide grafoloogiline ekspertiis ja päring, kas Matt üldse viibis Eestis pangadokumentidele märgitud kuupäevadel.

Mulle tundub ka imelik, et kedagi pole huvitanud ja ei huvita puuduvad lepingud, mille alusel TSL olevat ostnud sertifikaadid, küll aga huvitab kõiki kiri. Riigikontroll on oma järelduses kinnitanud, et lepinguid ei ole säilitatud. Ülekande aluseks aga ei saanud olla pelgalt kiri, vaid pangadokumentide täispakett. Miks puuduvad need lepingud, kui kõik ülejäänud dokumendid on korralikult olemas? Võimalik, et segas toosama Eesti Panga võltskiri. Lepingu pidanuks igal juhul dateerima 1998. aastaga, st hilisema kuupäevaga, kui olid dateeritud lepingud, millega müüdi Ühispangale Eesti Panga ja valitsuse sertifikaadid. Varem Ühispangal neid olla ei saanud ja ta ei oleks saanud neid ka edasi müüa. 1998. aastaga aga ei saanud lepingut dateerida juhul, kui võltskiri oli koostatud ja Moskvasse saadetud varem, st ei saanud enam kuidagi „tagasi keerata“ kuupäeva, mil TSLile oli „ilmunud“ 32 mln dollari väärtuses sertifikaate.

2. Pöördumises riigikohtu poole palusid kreeditorid tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks õigusloome aktide andmata jätmise, sest sertifikaadiomanikel hüvitisi saada võimaldava regulatsiooni puudumine on vastuolus põhiseadusega. Soovimata eitada probleemi lahendamise sellist võimalust sertifikaadiomanike nõuete rahuldamiseks arvan siiski, et küsimuse niisugune püstitus lõpetanuks edu korral küll kõik varalised vaidlused, aga jätnuks vajaliku hinnanguta küsimuse, mida tegid ametnikud 20 aastat tagasi. Kannatanud ise kirjutasid oma kaebuses riigikohtule, et „riik sekkus avalikes huvides Põhja-Eesti Panga ja Balti Ühispanga suhetesse pankade klientidega“. Mul on kahtlus, et seda tehti avalikes huvides.

Minu arvates väljastati pankades olnud nõuete kõigile omanikele „pseudoväärtpaberid“, mis juba algselt välistasid kõigi „tavaliste“ kreeditoride võimaluse kunagi veel oma raha näha. VEB Fondi loomise otsus ei olnud algusest peale legitiimne, mida pidi teadma vastutavad isikud. See on minu isiklik hinnang. Tõendan oma järeldusi järgnevaga.   

Otsus asutada VEB Fond ning viia sinna Põhja-Eesti Panga ja Balti Ühispanga klientide nõuded oli sisuliselt võla ülekandmine võlausaldajate nõusolekuta. Säärase toimingu keelas otseselt ENSV tsiviilkoodeksi paragrahv 220. Enamgi veel, otsuse võla ülekandmisest võtsid vastu mitte võlgnikud ise (endine ja uus) vaid kolmas isik (riigikogu), kes ei olnud kuidagi seotud nende õigussuhetega ja kellel ei olnud ka vastavat kompetentsi otsuse langetamiseks. Võla ülekandmisel sertifikaadi väljastamisega nõude asemele rikuti otseselt koodeksi paragrahvi 185, mille järgi kohustise täitmise asendamist võlgniku poolt selle täitmise ajal lubatakse ainult kreeditori  nõusolekul.

Justiitsministeerium on oma 6.12.1993 kirjas rahandusministeeriumile avaldanud:  „Järelikult ei saa ühepoolselt riigikogu otsusega kreeditori õigusi ja kohustusi üle võtta ning VEB Fondi volitada riiki esindama“. Kirjale on alla kirjutanud justiitsministeeriumi asekantsler Juhan Parts. Hiljuti küsisin temalt, miks siis väljastati pankadele 10% tootlusega väärtpabereid, aga ülejäänutele lihtsalt „prahti“? Parts vastas, et 1990. aastate alguses tuli käigult lahendada unikaalseid ülesandeid, mistõttu ei olnud mitte alati selge, kuidas tegutseda. Imselge, et sellele kirjale alla kirjutamise hetkel oli tal küll kõik selge.

Kreeditoride avalduses põhiseaduslikule kolleegiumile on kirjas, et VEB Fondi likvideerimine ei taga tegelikku ja õiglast kompensatsiooni, sest VEB Fond on sisuliselt varatu. Tundub, et see on juba tulemus. Minu hinnangul on põhjus mujal – see on sertifikaadi esialgne õiguslik defekt.

Riigikohtu kolleegium osundas oma otsuses, et sertifikaadid olid väärtpaberid. Mul jätkub jultumust jääda kolleegiumiga eriarvamusele. Esiteks ei peaks 1993. aastal emiteeritud väärtpaberi õiguslikkuse hindamisel kohaldama 2012. aastal vastuvõetud seaduse paragrahvi 917. Teiseks annab paragrahv väärtpaberi väga üldise määratluse, täpsustamata mingeidki nõudeid. Mitte ainult võlaõigusseadus, aga ka väärtpaberituru seadus ei kirjelda midagi sarnast VEB Fondi sertifikaadiga. Ei olnud sarnast väärtpaberit ka 1993. aastal. Näiteks väärtpaberituru seaduse järgi on rahaturuinstrument „madala krediidiriskiga emitendi poolt välja lastud, tagamata, üleantav ja likviidne võlakohustus tähtajaga kuni üks aasta, millega kaubeldakse rahaturul, sealhulgas eelnimetatud tunnustele vastav riigi võlakohustus, kommertspaber, hoiusetunnistus ja krediidiasutuse garanteeritud veksel“. Maailma praktikas eksisteerib siiski üldtunnustatud arusaam võlapaberist. See on üldiselt ühene. Näiteks „Black´s law dictionary“ määratlusel on väärtpaber kohustuse täitmise garantii, kindlustamine, et võlg võlausaldaja ees saab kustutatud. Samuti kehtib rahvusvahelises eraõiguses (international private law) reegel „Each debt instrument has three features: maturity, coupon and principal“ , st võlapaberil on kolm tunnust – lunastamise tähtaeg, tootluse protsent ja õigus saada tagastatud võla põhisumma.

Juristid teavad, et võlapaberit ei ole võimalik emiteerida tingimusel, kui keegi ei võta enesele kohustust teda välja lunastada tähtaja saabumisel või võlausaldaja nõudmisel. Vastasel korral pole see lihtsalt võlaväärtpaber. Tundub, et sertifikaadi „leiutamisel“ ignoreeriti järjekindlalt kõiki tunnuseid: keegi ei võtnud enesele vältimatut tagastamise kohustust, määratlemata on võla võimaliku lunastamise tähtaeg. Tootlusest ei olnud juttugi. Mis väärtpaber säärane üldse olla saab?

Kohe pärast seda, kui riigikogu otsustas luua fondi ja väljastada fondi sertifikaadid, otsustati väljastada valitsuse võlakirjad. UBB ja PEAP kriisi ületamise programmis on kirjas, et kuna UBB ja PEPi bilansis on sertifikaate vastavalt summas 123 miljonit krooni ja 225 miljonit krooni, on need pangad pankroti äärel. „VEB-sertifikaat toimib vaid finantsinstrumendina VEBi nõuete rahuldamiseks tulevikus, ei lahenda aga pankade likviidsusprobleeme olevikus,“ seisab dokumendis. Kujuneb arvamus, et põhimõtteliselt said ju pangad riigilt „kingitusena“ topeltsumma – nende likviidsuse puudujääk kompenseeriti väärtpaberite ja rahaga, millega tulnuks kustutada kohustused klientide ees. Pangad aga ei pidanudki seda tegema, sest kohustused olid nendelt juba üle võetud. Ma ei saa aru, miks maksis riik pankadele topelt, aga jättis kliendid pika ninaga. Kui me aga vaatleme sertifikaati võla üleandmisena ilma kreeditoride nõusolekuta, kusjuures üleandmise organiseeris kolmas osapool, kes ei ole õigussuhtes, siis on pehmelt öeldes kummastav nimetada seda tegevuseks avalikes huvides.

Mulle on jäänud arusaamatuks, miks on nii kohtud kui ka riigikogu oma otsustes nimetanud VEBi arvetel raha külmutamist sanktsiooniks. See ei olnud sanktsioon, vaid meede lahendamaks rahvusvahelist küsimust, mida valitsus ei suutnud (või ei soovinud) reguleerida. VEBis külmutatud valuuta puudutas eranditult vaid panku. See, et nemad omakorda külmutasid oma klientide valuuta, oli juba nende klientidega sõlmitud lepingu ühepoolne rikkumine. VEB ei ole kunagi otsustanud külmutada valuuta klientide arvetel Eestis. Kogu vastutus õiguslike tagajärgede eest lasub Eesti poolel.

Võlausaldajate avalduses Euroopa inimõiguste kohtule on kirjas, et „külmutatud summa oli väga suur, mistõttu sattus kahtluse alla oma raha jätkusuutlikkus“. Seepeale küsiksin riigi advokaatidelt, miks siis teisi panku ei ole keegi sarnastes tingimustes päästnud. Novembris 1992 kuulutati välja moratoorium Tartu Kommertspangale, mis oli tol hetkel üks suuremaid. Juba kuu aja pärast algas sundlikvideerimine. Kuulutati välja panga pankrot, hoiustajad kaotasid oma raha. Rahuldamata nõuded moodustasid selle aja kohta suure summa – 53 miljonit krooni. Jaanuaris 1993 kuulutati välja moratoorium Revalia pangale. Sama aasta märtsis algas sundlikvideerimine. Aprillis 1994 kuulutati välja panga pankrot. Juulis 1993 kuulutati välja moratoorium Narva pangale ning juba detsembris oli välja kuulutatud pankrot. 1994. aasta algul sulges uksed Eesti Sotsiaalpank.

Kõrgeim kohtuaste on juba keeldunud hüvitamast võlausaldajatele põhjustatud kahju. Mis siis veel teha? Algatada uut kohtuasja kohtus juba läbivaadatud vaidluses ei ole võimalik. Vahest on võimalik vaidluse sisu ümber formuleerida. Teadaolevalt tühistas riigikogu 2012. aastal oma otsuse VEB Fondi asutamise kohta. Kohtukolleegium on märkinud, et „kusagilt ei nähtu parlamendi tahet kõrvaldada 1993. aasta otsuse igasugune õiguslik mõju tagasiulatuvalt“. Aga miks ei võiks tunnistada mõlemad otsused kehtetuks vastuvõtmise hetkest? Haldusmenetluse seaduse järgi on haldusakt õiguspärane, kui ta on välja antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. „Haldusakt on tühine, kui see kohustab toime panema õigusrikkumise.“ Tühine haldusakt on kehtetu algusest alates.

Minu hinnangul on kõik korras ka aegumistähtajaga. Aegumistähtaja arvestamine algab hetkest, mil isik sai teada või pidanuks saama teada oma õiguste rikkumisest haldusorgani otsusega. Arvan, et see hetk ei olnudki nii ammu: kuni riigikohtu üldkolleegiumi otsuse väljakuulutamiseni 2012 aastal oli sertifikaadi omanikel alus arvata, et nende õigusi on rikkunud riik oma soovimatusega tegeleda riigivõla reguleerimise küsimusega ja soovimatusega muul moel rahuldada nõudeid, mis tulenesid sertifikaatidest. Samal ajal sertifikaate endid  hindasid võlausaldajad adekvaatsete väärtpaberitena, mis tõendavad nende õigusi. Pärast seda, kui riigikohtu üldkogu selgitas oma otsuses, et sertifikaadi olemus ei võimalda nõuete summaga kellegi poole pöörduda (fondil ei olnud vara, aga muid võimalusi polnud ette nähtud), tekkis sertifikaatide omanikel alus arvata, et nende õiguste rikkumine ei tulenenud mitte pahatahtlikust võlausaldajast, vaid ainult väärtpaberi enese õiguslikust defektist, mis tulenes riigikogu 20. jaanuari 1993 otsusest.

Seega on veel võimalus pöörduda kohtusse avaldusega tunnistada kehtetuks riigikogu 1993. aasta otsus alates vastuvõtmise hetkest (ja üheskoos nõudega ka fondi likvideerimise otsus). Sellise nõude rahuldamise korral võiks kohus taastada olukorra, mis valitses enne vaidlusalust otsust. Võlausaldajatele läheksid taas nõuded UBB ja PEAPi vastu, nende õigusjärglane on täna SEB Pank. Ja see poleks enam õigus hüvitisele. See oleks algne nõue, mis tekkis kliendi ja panga vahelisest lepingust, mida pank seaduslikult täitmata jätta ei saa.

Jah, riigikohus on oma otsuses märkinud, et pangad olid 1993. aastal pankrotiohus ja võimalused saada tagasi valuutat pankrotiprotsessi käigus olid väikesed. Minu arvates aga ei puutu see asjaolu üleüldse vaidluse objekti. Lahendada tuleks küsimust, kas haldusakt on antud „pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas“ või mitte.

Muide, selle nurga alt võib avalduse esitada ka juhtumil, kui Euroopa inimõiguste kohus peaks keelduma. Sama argumentatsiooniga – viimane kõigist võimalikest kohtuinstantsideston kinnitanud, et kahju kompenseerida ei olnud kellelgi, sest mitte keegi ei vastuta sele kohustuse eest. See aga tähendab, et sertifikaat oli algusest peale defektne paber. Mina vähemalt prooviksin seda tõestada.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
02. May 2014, 14:20
Otsi:

Ava täpsem otsing