Putin jäi peremeheks

Märgid, et Venemaa tahab situatsiooni Ukrainaga de-eskaleerida – täpsemalt eskalatsiooni külmutada – tulid aprilli lõpus. Siis ütles Venemaa kaitseminister Šoigu USA ametivend Hagelile, et Venemaa ei kavatse Ukrainasse tungida (unustades Krimmi).

Avaldus langes kokku Saksamaa koalitsioonivalitsuses heaks kiidetud programmdokumendiga, milles nii kristlikud demokraadid kui ka sotsiaaldemokraadid nõustusid, et Ukraina olukorra edasisel destabiliseerumisel toetab Saksamaa ELi nn kolmanda laine sanktsioonide rakendamist Venemaale. See tähendaks kaubanduspiiranguid, finantssanktsioone, energiapoliitilisi meetmeid. EL on Venemaa suurim kaubanduspartner, Saksamaa ELi võtmeriik. Võib oletada, et majandusautarkiale osutavad sammud – nagu Venemaa-sisese krediidisüsteemi loomine jms –  on riigisiseseks tarbeks ja moraali hoidmiseks mõeldud propaganda. USA on korduvalt osutanud Venemaa tegevuse "hinnale". Näib, et Saksamaa toetus kolmanda laine sanktsioonidele oleks hinnana liiga kõrge.

Omaette tegur võib olla kapitali väljavool. Euroopa Keskpanga juht Mario Draghi ütles neljapäeval allikaid täpsustamata, et Venemaalt on kriisi tulemusena välja viidud 160 miljardit eurot. See summa on piisavalt suur, et suruda ülespoole euro vahetuskurssi –  seega ilmselt piisavalt tuntav ka Moskva jaoks.

See kõik on spekulatsioon, aga sobib Venemaa modus operandi’ga. Lavrov jätkas karmi liini, Šoigu de-eskaleeris ja Putin vaikis, ka pärast 2. mai Odessa põlengut. Moskva saadab tihti konfliktseid signaale, külvates segadust ennast millekski kohustamata. Otsustab Kreml ja seda Putini suu kaudu. Nüüd näib, et Venemaa on otsustanud eskalatsiooni külmutada. Võimalikule de-eskalatsioonile viitab Putini üleskutse Ida-Ukraina separatistidele loobuda iseseisvusreferendumist – mida viimased on lubanud eirata. Võib-olla ei kontrolli Moskva separatiste enam täielikult. Sellele on viidanud välisminister Lavrov. Teine huvitav Putini samm oli toetus 25. mai presidendivalimistele Ukrainas. Kuidas see teostub, eriti Ida-Ukrainas, on iseasi.

Kokkuvõttes ei muuda see kõik aga peamist: Venemaa jääb sogases vees olukorra peremeheks. Läänele on suur surve teha hea tahte žest ja tunnustada toimuvat de-eskalatsioonina. See aga tähendaks ka status quo tunnustamist koos Krimmi ja separatistidega. Ühesõnaga, USA ja EL on saanud hingetõmbeaja, aga mitte võidu.