Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Milleks palgajuhend, mida ei austata?
Mitmed riigiasutused maksavad töötajatele töötasu väljaspool palgajuhendi palgaastmestikku. Tekib küsimus, milleks siis üldse juhendit kirjutada, kui sellest kinni ei peeta. Praegune suhtumine kehtivatesse reeglitesse jätab soovida, leiab ajakirjanik Ken Rohelaan.
Loomulikult on arusaadav, kui iga reeglit kinnitab erand, kuid need ei tohiks muutuda normiks. Erandit tuleks kasutada juhtudel, kus vastupidine käitumine ei ole võimalik. Kui töötaja tõesti ei ole valmis enam väiksema palgaga töötama ning samal ajal pole võimalik teda asendada samaväärsete oskuste ja kogemustega inimesega, siis saan aru, miks tuleb rakendada vältimatut alternatiivi.
Veel kahetsusväärsemalt käituvad näiteks riigikohus ja terviseamet, kes õigustavad normidest väljumist hilisema jokitamisega. Enne tuleks ikka kirjutada juhend ja siis sellele vastavalt määrata palku, mitte vastupidi. Kahtlen, kas varem 3597 eurot põhipalka saanud riigikohtu direktor oleks hätta jäänud, kui oleks hakanud saama 53 eurot suuremat tasu pärast uue palgajuhendi valmimist.
Võib tunduda, et nii „vähese“ tähtsusega korrarikkumine ei tee ju kellelegi liiga, kuid see annab halba eeskuju teistele. Kui ühed lähevad ees, siis tulevad teised peagi järele. Ja ärgem unustagem, et süües kasvab isu.
Riigiasutused võiksid teada, et nende tegevusel peab avalikkus silma peal, olgu nad siis eeskujud või patuoinad. Olukorras, kus riigiametnike palgaraha tuleb maksumaksjatelt, võiks arvestada, et iga väiksemgi rikkumine võtab erasektoriga võrreldes kordades suuremad mõõtmed, sest tegemist on riikliku tasandi ühisosaga, mitte ainult ametnike või riigijuhtide omavahelises mängukastis toimuvaga.
Autor: Ken Rohelaan, Vilja Kiisler
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.