Marketisse sobib mitu apteeki korraga

Artikkel

- Arvamused
- 15. mai 2014 kell 5:13
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Marketisse sobib mitu apteeki korraga
Apteegituru avamiseks mõeldud seaduseelnõu ümber toimuv on musternäidiseks huvigruppide jõulisest lobist otsustajate poliitilistes ajudes. Juba riburida pidi järgnevad nüansimuudatused sunnivad kaevikust välja hüppama ja võitlusesse tormama küll ühte, küll teist või kolmandat osapoolt. Mis siis rääkida veel kohati suisa 180-kraadistest pööretest eelnõus.
Toimetuse seisukoht apteegituru piirangute kaotamise osas ei ole muutunud – piirangud peavad kaduma. Peale ühe, sest apteegiturul tuleb kindlasti lahutada ravimite hulgi- ja jaemüük ehk siis ravimite hulgimüügifirma ei tohi edaspidi olla apteegi omanikuks. Sellekohane punkt oli viimati ka eelnõus sees ja usutavasti sinna ka jääb.
Sellise piirangu puhul on ette heidetud võimalikku vähest mõju. Et ilmselt saab hakata kokku panema JOKK-kombinatsioone, ehkki apteegi (vari)omaniku tagant paistavad ikkagi mõne suure hulgimüügiketi kõrvad. Tõenäoliselt võib kohata sellist olukorda juba praeguselgi apteegiturul. Samas ei saa ette alahinnata pädevate järelevalve- ja kontrolliasutuste võimet sellised seoseid avastada, katki lõigata ja vajaduse korral ka nende eest karistada. Kõigepealt peab aga olema selleks seaduslik alus ja õigus, mis muudatusega kehtestataks.
Tegelikult oli nii eelnimetatud muudatuse tegemise kui teiste vaba konkurentsi pärssivate piirangute kaotamise vajadus ilmne juba ammu enne eelmise aasta detsembris riigikohtu poolt tulnud sellekohast otsust.
Mullu oktoobris kirjutas Äripäeva peatoimetaja asetäitja Aivar Hundimägi oma kolumnis, et poliitikud on ravimiäri lõa otsas: „Riigikogu erinevate erakondade esindajad ei tunnista küll avalikult, et on Eesti kahe suure ravimimüüja Magnumi ja Tamro lõa otsas, kuid nende tegevusetus viitab sellele. Kõik viimastel aastatel ravimiturul konkurentsi soodustamiseks tehtud ettepanekud on sumbunud Toompea erinevatesse kabinettidesse. Nende pareerimiseks on poliitikud valmis moodustama komisjone ehk lükkama otsustamist kaugesse tulevikku, kuni teema kaob jälle mõneks ajaks päevakorralt.“
Kahetsusväärsel kombel jätkus venitamistaktika ka pärast riigikohtu otsust, ehkki sellega anti piirangute kaotamiseks selgelt aega vaid pool aastat. Üsna lühike tähtaeg ei pannud aga seaduseandjaid sugugi kohe kiiremini liigutama, kuigi oli selge, et muidu võidakse jänni jääda. Sellele vaatamata jõuti eelnõu üle tõsisema arutlemiseni alles hiljaaegu. Põhjus võib taas peituda soovis mõne osapoole huvides ühel hetkel ülikiireid kiireid kannapöördeid teha või muudatuste jõustumiseks lisaaega välja kaubelda.
Üldse on mõistetamatu, miks peaks apteegikaubandus olema meil eriliselt reguleeritud. Loomulikult peavad olema täidetud ravimite hoidmiseks ja käitlemiseks vajalikud tingimused, eeskätt retseptiravimeid silmas pidades. Aga selle, kas mõne supermarketi katuse all tegutseb üks, kaks või kuus apteeki, peaks küll vaba konkurents paika panema. Ning uue apteegi turule tulek ei pea sugugi käima läbi loosiratta, kus mõne ketivälise apteegi võiduvõimalus on mikroskoopiline. Selles osas peab apteek olema pood nagu pood ikka.
Konkurents ja ravimite kättesaadavus võiks isegi veel laiem olla. Seetõttu kordame siinkohal ühtlasi ettepanekut, et vähemasti enamkasutatavate käsimüügiravimite müük (mille puhul on selge, et ostja teab, mida ta ostab) võiks käia ka n-ö tavakauplustes ja tanklates.
Autor: 1185-aripaev
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.
Hetkel kuum