Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kogu riik kullajahile!

Vilja Kiisler, Ivar Kiigemägi 19. mai 2014, 10:36

Peaminister Taavi Rõivas ütles, et Eestil ei ole suurt narratiivi vaja. Kas tõesti, küsib Ernst & Young Baltic ASi partner Ivar Kiigemägi.

Kui Erki Nool oleks läinud Sidneysse ja öelnud intervjuus enne seda: “Ma lihtsalt lähen teen need alad kuidagi ära, kui katkestan, siis katkestan!” – kas me oleks sellega rahul olnud? Peaminister peab iga jooksu alguses ütlema: “Püüan kulda!” Ainult siis saab see kuld ka tulla.

Poliitika jagamine parempoolseks, tsentriks ja vasakpooleks näitab, milliste sotsiaalsete gruppide huvide eest üks või teine erakond võitleb. Kuid võimule saamiseks peavad nad vajalikke poliitilisi seisukohti “kohendama” selliselt, et koalitsiooni poliitika esindab lõpuks hoopis kolmanda erakonna poliitikat.
Eestis ongi nii juhtunud, et riiklik ümberjagamine on hoogu juurde saanud, kuid vili, millega aita täita, alles kasvab põllul või pole seda maha külvatudki. Ettevõtjad tunnetavad, et riiki ei soosi ettevõtmist, vaid äravõtmist ja/või heade maksumaksjate kiusamist – olgu see autode käibemaksustamine, saaga kaevandustasudega, 1000 euroste arvete deklareerimine jne.

Riigiametnikud rollikonfliktis. Kui ettevõttes võetakse muudatusi ette, siis nende eesmärk teenida rohkem kasumit ning kasvatada ettevõtte väärtust, mis laiemas plaanis on üks ja seesama. Riik peaks mõtlema samamoodi – kuidas teenida oma omanikele (kodanikele) rohkem tulu ja suurendada nende rahulolu teenustega, mida avalik sektor pakub.

Ettevõtlusest eristab riiki asjaolu, et omanikud on ühtlasi ainsad kliendid ning ka palgatöötajad on samal ajal nii töötajad kui kliendid. Rollikonflikti tõttu ongi meil olukord, kus paljud olulised asjad on tehtud poolikult või lausa tegemata.
Maksusüsteemis teeme kosmeetilisi muudatusi, et võita mõne üksiku sotsiaalse grupi tähelepanu või saada katet emotsionaalselt tähtsate, kuid ratsionaalselt kaheldavatele rahajagamisotsustele. Me mõtleme vähe sellele, milliseid teenused kodanikkond tellib, on võimeline tellima ja tahab tellida ning kui palju selleks kokku on vaja raha koguda.

Maksusüsteemi ja seeläbi ka Eesti ettevõtluskeskkonna renoveerimine tuleb läbi viia kapitaalremondi, mitte sanitaarremondi korras. Eestis on liiga palju asju stagnatsioonis. Me ei viitsi luua töökohti kodus ning Soome meedia hoopleb, et 67 000 venelase järel on 44 000 eestlast suurim sisserändajate kogum, kui 290 000 põlist soome-rootslast mitte arvestada. Meie kaaskodanikud teenivad seal, kulutavad seal ja integreeruvadki sinna. Neist saavad Soome pensionärid – see on ka ainus hea asi, kui olla irooniline.

Me kaotame meeletult raha, sest me ei suuda luua töökohti kodus. Me kaotame meeletult inimesi, kes ei räägi enam aktsendivaba ja puhast eesti keelt. Iga Eestist kasvõi mõni kuu eemal töötanud inimene “kuivatab” meie majandust ning riigieelarvet. Eesti tööjõumaksud on sellised, mis ei motiveeri siia töökohti looma. Tulumaksuprotsendi langetamine on pigem tolmu pühkimine kui korralik põrandapesu.

Eesti on vaja on suuri eesmärke ja kirge. Riik on Eestis oluline tööandja ka erasektorile. Riigihangete süsteem on selline, kus enamasti võidab odavaim hind, mille tulemusena saame sageli kehvema teenuse või toote ning hullemal juhul on odavaima hinna pakkumiseks vaja tegelda ka maksupettusega.

Paraku tähendab kehvem töö hiljem suuremaid kulusid kui tuleb midagi varem remontima hakata või üldse uuest ümber teha. Samuti ei hinda me tihti, kui palju kulub avaliku sektori raha selleks, et erasektorilt tööd osta, seda järele vaadata ning vastu võtta.

Kõrgepalgalistel avaliku sektori erasektori töö sisseostjatel puudub selles osas tervikpilt – hädavajalik Exceli tabel. Need numbrid on suured. Soomlased on seda mõistnud ning (näilise) hinna tuim eelistamine tegelikule hinnale on seal unustatud.

Töökohtade loomisel on riik vilets peremees. Meil puudub julgus ja tahe rahastada suuri, pikaajalisi ning tulevikku vaatavaid hädavajalikke projekte laenu abil. Jutt sellest, et me ei päranda oma lastele võlgu on ilus, kuid kui lapsi ei sünnigi, sest isa ja ema on töötud või rügavad Soomes ja kasvatavad üles “soomlased”, sest siin ei ole ei infrastruktuuri ega elu, siis pole meil sellest inimtühjast maast kasu midagi.

Või tahame olla inimkõrb? Loomulikult – maailma rahvaarv kasvab ning kui üks suguharu või suguseltsiliin – eestlased – välja sureb, ei juhtugi maailma mõistes midagi. Kuid meile, kes me siin elame, on Eestit vaja. Et oleks Eesti, on vaja majandust. Kirega tehtud ja edukat.

Eestis ei ole hea mõisnik au sees, kuid võiks olla. Talupojamõistusest on kasu oma talu piires, kuid riigil on vaja suuri eesmärke, tahet saavutada.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
21. May 2014, 08:26
Otsi:

Ava täpsem otsing