Teisipäev 21. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Odava töö aeg saab läbi

27. mai 2014, 11:26

Eesti konkurentsieeliseks on pikemat aega olnud tööjõu odavus. Kuidas loobuda odavatest töödest, uurib Maris Lauri.

Konkurentsivõime määratlemisel unustatakse tihtipeale ära kaks olulist asja. Esiteks, ühegi ettevõtte või riigi konkurentsivõime ei saa põhineda üksnes ühel eelisel. Teiseks, konkurentsivõime sisu muutub aja jooksul, sest muutuvad tarbijad ja tehnoloogia. Lühinägelik on arvata, et tänase päeva konkurentsieelis peaks püsima tulevikus. Selline mõtteviis välistab muutused, see viib aga stagnatsiooni. Kramplikku kinnihoidmist vanast ei tohi samastada stabiilsusega, mis inimestele üldjuhul meeldib. Stabiilsus tähendab eelkõige etteennustatavust, planeeritavust ja sisaldab ka muutusi.

Konkurentsivõime puhul kiputakse eelkõige rääkima hinnakonkurentsist, tihtipeale rõhutades odavust. Hinnakonkurents ei tähenda ainult mitte madalat hinda, vaid hinda koos kvaliteedi ja kaasnevate kuludega. Hiinas võib ju odavalt toota, kuid transpordikulud, bürokraatia, intellektuaalse omandi ja kaubamärgi vargused on seal märkimisväärsed. Harjumuspärasest erinev ärikeskkond ja kultuuriruum võivad tekitada ootamatuid ja olulisi kulusid. Ei tasu unustada ka eelkõige mittedemokraatlikes riikides olevaid kõrgeid poliitilisi riske ja ühiskonna üldisemat ebastabiilsus. Viimased aastad on näidanud, et pealtnäha stabiilsed ühiskonnad võivad kiiresti stabiilsuse kaotada, näiteks Tais.

Eesti puhul on räägitud mitmetest konkurentsieelistest, kuid tõsiasi on see, et üheks oluliseks komponendiks sealjuures on olnud tööjõu absoluutne odavus võrdluses Soome ja Rootsiga. Lätis ja Leedus on olnud odavam tööjõud, kuid kehvem ärikeskkond ning sellega kaasnevad kulud ja riskid on teinud Eesti investeerimis- ja tootmismaana ahvatlevamaks. Muidugi sõltub palju ka konkreetse tootmise jaoks olulistest aspektidest ning ettevõtte omanike ja tegevjuhtkonna riskitaluvusest ning seetõttu on vähesed riigid maailmas välisinvesteeringutest täiesti ilma jäänud. Eesti tööjõud on vaatamata kallinemisele endiselt Soome omast odavam, kuid Läti ja Leedu on viimastel aastatel tegelenud oma ärikeskkonna parandamisega ning seetõttu on päris mitmete odavtööde jaoks nende konkurentsivõime muutunud paljudele talutavaks.

On põhjust arvata, et lõunanaabrid jätkavad oma ärikeskkonna parandamisega ka tulevikus. Mõnes aspektis ollakse Eestist ette mindud, mõnes osas jäädakse endiselt kõvasti maha. Lõunanaabrite ärikeskkonna paranemisest ei tasu paanikasse sattud, sest Eesti ärikeskkond on endiselt nende omast parem, kuid see tuletab meelde, et ärikeskkonnaga tuleb tegeleda pidevalt. See ei tähenda ilmtingimata vajadust suurte muutuste järele, kuid aeg-ajalt võib see vajadus siiski tekkida. Tuleb mõista, et varasematel aegadel tehtud põhimõtteliste valikute muutmine nõuab pikaaegset ettevalmistust, sest ühiskond on olemasolevaga harjunud ja asjad on nö paika loksunud. Liigutades ühte läheb midagi muud paigast ära. Läti ja Leedu ärikeskkonna paranemisse tuleks vaadata positiivselt, sest see loob paremad võimalused tegutseda  Baltikumi-üleselt, seda enam, et lisaks Lätile liitub eurotsooniga ülimalt tõenäoliselt juba järgmisel aastal ka Leedu.

Lätlaste ja leedukate madalamad palgad ei pruugi pikaajalises perspektiivis eeliseks jääda võrreldes Eestiga, sest sealne demograafiline seis on Eesti omast kehvem. Rahvastiku vananemine on oluliselt kiirem, eriti Leedus, väljaränne on olnud suurem ja lahkutud kaugemale, mis tähendab, et tagasitulek on keerulisem kui Soomest Eestisse naasmine. Kui tööjõu pakkumine väheneb, aga nõudlus ei vähene, siis hakkab palgakasv veelgi kiirenema. See seos kehtib kõikjal ning isegi kui see ettevõtjaile ei meeldi, pole normaalses demokraatlikkus ühiskonnas selle katkestamine võimalik – piire kinni ei pane ja kedagi sunniviisiliselt tööle ei aja. Palgatõusuga toimetulekuks tuleb muuta tootmist – mehaniseerida, automatiseerida, muuta tooteid, liikuda tootmisahelas kõrgemale ja lähemale toote tarbijale. Kindlasti ei ole see lihtne, kuid muid lahendusi lihtsalt pole.

Riia on Baltikumi keskus, Leedu on kolmest riigist kõige lähemal Kesk-Euroopale ning otse viimast Venemaaga ühendaval maismaa transpordikoridoril. Need on asukohaeelised, millega Eestil on raske võistelda. Samas tasuks asju vaadelda pisut teistmoodi kui me harjunud oleme. Me oleme kippunud vaatama Tallinna ja Eestit kahel viisil kui Loode-Venemaad Skandinaavia ja Põhja-Saksamaaga ühendava meretee osa ning kui Soome-Rootsi odavat tootmisbaasi. Peaksime aga vaatama Eestit kui piirkonda, mis haarab Soome ja Baltikumi ning, kui Venemaa end täiesti ei sulge, ka Peterburi ümbruse. Eesti peaks nägema end kui ida-lääne, lääne-ida ning põhja-lõuna ja lõuna-põhja ristteel olevat keskust, kus toimub mitmesuguste kaupade lõplik komplekteerimine ja nendega seotud teenuste pakkumine siinse piirkonna tarbijatele.

Selline vaatepunkt peaks aitama kaasa sellele, et Eesti ettevõtted näeksid end olevat lähemal lõpptarbijale, et nad vaataksid oma koduturgu Eestist suuremalt. Niimoodi asju vaadates oleks ehk lihtsam loobuda odavatest töödest, mis vajavad palju töötajaid, ja hakata tegelema oluliselt tulukamate tootmis- ja müügiprotsessi osadega ning osalema parimat kasumit teenivates protsessides.

 

 

 

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
28. May 2014, 14:46
Otsi:

Ava täpsem otsing