Teisipäev 21. veebruar 2017

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Estonian Air lendab seadusest üle

07. juuni 2014, 10:05

Delovõje Vedomosti ajakirjanik Anastasija Tido kirjutab, et riik tunneb küll suurt hirmu lennufirma Estonian Air pankroti ees, ent selle põhjuseks ei pruugi olla üldsegi mure lennuühenduse kadumise pärast.

Kui suurt hirmu peab riik tundma Estonian Airi pankroti ees, et paigutada ettevõttesse hiigelsummasid, rikkuda äriseadustikku ja teostada Euroopa Liidu normidega keelatud operatsioone. Tuleb tunnistada, et väga suurt, ning põhjuseks ei pruugi olla üldsegi mure lennuühenduse kadumise pärast.

Estonian Air (EA) avalikustas hiljuti oma eesmärgi jõuda kuuarvestuses põhitegevusega kasumi lävele suvekuudel. Paljulubav sõnastus, kui pidada silmas, et 2013. aasta majandusaruande järgi moodustas ettevõtte netovara miinus 22,8 miljonit eurot. Juba 2012. aasta lõpus oli EA bilansis 14 miljoni euro suurune auk. Seega juba enam kui poolteist aastat ei kata rahvusliku lennufirma vara tema kohustusi.

Pankrotiseadusest lähtuvalt on võlgnik maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

Varad = kohustused + omakapital. Äriseadustikus on sätestatud nõuded äriühingu aktsia- või osakapitali ja omakapitali suurusele. Kõik raamatupidajad peavad peast teadma bilansi põhivalemit, mille järgi vara = kohustused + omakapital. Lihtne matemaatika ütleb, et kui selles valemis on vara väärtus suurem kohustustest, siis on omakapitali väärtus positiivne. Kui aga ettevõtte vara väärtus on võetud kohustustest väiksem, on omakapitali väärtus negatiivne.

Kuidas kirjeldada aga õiguslikust ja majanduslikust aspektist seda olukorda, mil omakapital ehk netovara on negatiivne? Majanduslikust aspektist lähtudes tekib maksujõuetus või pankrotisituatsioon. Õigeaegne pankrotiavalduse esitamata jätmine võib teatavasti ettevõtte juhatuse liikmetele tuua kaasa soovimatuid tagajärgi kuni isikliku vastutuseni võlausaldajate ees äriühingu täitmata kohustuste pärast.

Äriseadustiku järgi peab aktsiaseltsi juhatus kutsuma kokku erakorralise üldkoosoleku, kui aktsiaseltsil on netovara vähem kui pool aktsiakapitalist. Üldkoosolek peab omakorda otsustama kas aktsiakapitali muutmise, ühingu lõpetamise, pankrotiavalduse esitamise või muude kohaste abinõude tarvituselevõtmise. Seadusest otsest tähtaega üldkoosoleku kokkukutsumiseks ei tulene. Ent aimamisi võib järeldada, et see peab toimuma hiljemalt kahe kuu jooksul vara vähenemisest teada saamisest.

Millised kaks kuud?! Estonian Air ei rakenda juba poolteist aastat mingeid meetmeid, uskudes, et tark ei torma. Viimane korraline aktsionäride üldkoosolek peeti mullu aprillis, järgmine on plaanis kutsuda kokku tänavu juunis, kuid sealgi ei käsitleta aktsiakapitali muutmise või pankrotiavalduse esitamise küsimusi. Tuletan meelde, et ettevõtte juhataja vastutab pankrotiavalduse õigeaegse mitteesitamise korral. Ilmselt EA juhid sellist vastutust ei kanna. Kas see tähendab, et Eesti seadused ei ole mõeldud üheselt kõigile?

Ootab helget tulevikku. Estonian Airi omakapital oli 2013. aastal 22,8 miljoni euroga miinuses. Ettevõtte juhatuse kinnituse kohaselt lahendatakse see olukord „muude abinõude tarvitusele võtmise teel“, milleks on restruktureerimisplaani täitmine ja ettevõttele antud riigiabilaenu konverteerimine omakapitaliks niipea, kui Euroopa Komisjon (EK) teeb restruktureerimisplaani kohta positiivse otsuse. „Aktsionär on avalikult deklareerinud valmisolekut ettevõte rekapitaliseerida Euroopa Komisjoni positiivse otsuse järel. Ettevõte täidab kõiki oma maksekohustusi, sh tänaseni ei ole veel välja võtnud riigiabilaenu viimast osa, s.o 12,1 miljonit eurot,“ on ettevõte selgitanud.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi nõunik Rasmus Ruuda on öelnud, et äriühing käitub kooskõlas seadustega. Praeguses olukorras, kus Estonian Air aktsiakapitali suurendamine ei ole võimalik, kuni Euroopa Komisjon on teinud positiivse otsuse riigiabi taotluse kohta, on sellekohane otsus tema sõnul lükatud edasi tulevikku. „Positiivse tulevikustsenaariumi olemasolul, milleks on ASi Estonian Air restruktureerimisplaani lõplik elluviimine ning aktsiakapitali suurendamine, on kahjumi katmise küsimuse tulevikku edasilükkamine lubatud,“ selgitas Ruuda. „Juhatuse tegevust, juhul kui Euroopa Komisjon peaks langetama negatiivse otsuse, saab kommenteerida juhatus ise.“

Riigi raha eraldamine jätkub. Seega on lennufirma suhtes sisuliselt võetud hoiak, et meie ei saa midagi teha, sest Euroopa Komisjon ei luba. Ei ole aga alust arvata, et äriseadustikus oleks toodud mingid erandid neile, kes on arvatavasti Euroopa direktiive juba rikkunud ja kelle rikkumist uuritakse.

Tundub, et riik kui aktsionär lubab endale ja EA juhtkonnale liiga palju. 2012. aastal tulemustes moodustas ettevõtte kahjum 49 miljonit eurot. 2013. aasta kahjum oli „kõigest“ 8 miljonit, kuid riik eraldas aasta jooksul kümneid miljoneid eurosid laenu ja vara eest tasumise kujul. Mullu kattis EA käibevahendite defitsiiti kinnisvara müügiga Tallinna Lennujaamale 7,5 miljoni euro eest. Kuna ostja on riigifirma, siis antud operatsioon ei ole pelgalt tehing sidusettevõttega. Millise nurga alt me ka ei vaata, on taas mängus riigi raha. See paistab järjekordse riigiabina. Sellesama abina, mille seaduslikkust uurib Euroopa Komisjon. Kui suurt hirmu peab tundma pankroti ees, et paigutada ettevõttesse neid hiigelsummasid, rikkuda äriseadustikku ja teostada ELi normidega keelatud operatsioone?

Nüüd peab tegelikult kas täiendama EA kapitali (mis on välistatud, kuni Euroopa Komisjon on oma otsuse langetanud) või alustama pankrotimenetlust. See menetlus, muide, ei takista ettevõtte tegutsemist. Pankrotiseisundis ettevõte võinuks vabalt tegutseda kuni käimasoleva uurimise lõpuni, misjärel saanuks kas lõpetada ettevõtte tegevuse täielikult (EK eitava otsuse korral), või siis taastada selle saneerimise või võlausaldajatega kompromissi leidmise teel.

Kuna senini pole ükski võlausaldaja esitanud avaldust võlgniku pankrotimenetluse algatamiseks, on ilmselge, et EA võlausaldajad on seotud ettevõtted, kellest suurim on omanik ise (ehk riik). See omakorda tähendab, et pankrotiprotsess võimaldanuks täita seaduse nõudeid, teha põhjaliku auditi ja isegi säilitada ettevõtte. Estonian Airi maine ei ole ka praegu laitmatu, seepärast julgen pakkuda, et taoline protsess poleks formaalselt ka midagi hullemaks muutnud.

Vähk pesitseb hoopis teise kivi all. Asjaolu, et keegi isegi ei mõtle taolisest väljapääsust, eelistades rikkuda seadusi, lubab eeldada, et vähk on peidus hoopis teise kivi all kui paljuräägitud lennuühendus. Mulle tundub, et kasumlike liinide teenindamiseks leidub soovijaid alati, aga kahjumit toovad liinid ei vaja ka riigipoolset rahapaigutust.

EA võimalikku pankrotti võidakse karta nagu tuld üldsegi mitte lennuühenduse kadumise ohu pärast. Võib-olla on probleem hoopis selles, et pankrot tähendab firma finantsdokumentide täieliku konfidentsiaalsuse lõppu? Pankroti korral saavad neile juurdepääsu haldur, kohus ja võlausaldajad. Vaid Jumal võib teada, mida nad sealt leida võivad, kuid ilmselt keegi ei taha, et võõrad pistaksid oma nina nendesse dokumentidesse.

Jah, see on spekulatsioon. Vana hea audit lubaks välja selgitada, kas mul on õigus või eksin. Sõltumatu audit. Ja mitte selline audit, mis kontrollib raamatupidamise õigsust, vaid audit, mis teeb kindlaks, kas firmat juhitakse mõistusega ja kuhu läheb raha. Minu arvates ametnikud ega EA juhatus lihtsalt ei mõtle sellele, et nad rikuvad otseselt kehtivat seadust ning et nendes lennufirma ümber käivates mängudes kaob palju maksumaksjate raha.

Tahaksin tõstatada uuesti küsimuse, miks meil ei ole levinud D&O kindlustus (directors and officers liability insurance), s.t ettevõtte juhtkonna vastutuskindlustus kahju tekitamise korral aktsionäridele ja kolmandatele isikutele. Antud praktikat kasutab arenenud maailm juba ammu, aga ilmselt ei sobi see meie riigifirmadele. Taolist kindlustust saavad pakkuda ainult suured rahvusvahelised firmad. Kindlustanud juhatuse vastutuse kümnetele miljonitele, ei luba aga näiteks Allianz mingil juhul ettevõtet juhtima inimest, kelle kompetentsis kahtleb. Vaevalt lubab ta sedagi, et juhatuse otsuseid mõjutaks nõukogu, kus istuvad poliitilistel kaalutlustel määratud isikud. Seetõttu ei ole D&O kindlustus meie parteidele kasulik, sest piirab oluliselt manööverdamisvõimalusi ja avab suuremate kahjude korral sõltumatutele finantsistidele juurdepääsu dokumentidele.

Loodan, et varem või hiljem tuleb see küsimus ikkagi arutlusele riigikogus või koalitsioonis, sest ilma tõsise sõltumatu kontrollita riigifirmade üle kaotavad maksumaksjad ka edaspidi oma raha. Teadmata, kuidas ja miks.

 

�rip�ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
07. June 2014, 10:05
Otsi:

Ava täpsem otsing