Euroopa uue juhi keerukas võrrand

Euroopa Komisjoni uue presidendi valimistel on viimasel ajal kogu show varastanud Suurbritannia peaminister David Cameron. Või täpsemalt öeldes tema põrpiv vastasseis endise Luksemburgi kolleegi Jean-Claude Junckeri kandidatuurile.

Tegelikkuses on uue Euroopa Komisjoni (EK) presidendi ehk ELi tegevvalitsuse juhi valimine keerukas mitme muutujaga võrrand. Sellest sotti saamiseks on vaja tunda kõrgemat poliitmatemaatikat.

Tõlgendamise küsimus. 2009. aastal jõustunud Lissaboni lepingu järgi tuleb uue EK presidendi valimisel arvestada Euroopa Parlamendi (EP) valimiste tulemusi. Kuidas seda teha, on tõlgendamise küsimus. Parlament tõlgendas seadusemuudatust nii, et mai lõpus valimised võitnud erakonna kandidaat saab sisuliselt automaatselt järgmiseks EK presidendiks. Nii käisidki esimest korda ajaloos kõik suuremad Euroopa parteid oma kandidaadid aegsasti välja ning proovisid korraldada üleeuroopalise presidendikandidaatide debati.

Kindlasti ei õnnestunud see harjutus esimesel korral täiuslikult, sest nagu näitasid küsitlused eri riikides, ei tundnud enamik eurooplasi konservatiivide kandidaati Junckeri ega sotsiaaldemokraatide soosikut Martin Schulzi. See on andnud Junckeri vastastele alust väita, et nii nõrga toetusega kandidaadi valik on ebademokraatlik.

Varem valisid EK presidendi liikmesriikide valitsusjuhid, kes tulid europarlamendi valimiste järel kokku ja otsustasid suletud ruumis kandidaadi nime ära. Parlamendil jäi üle see valik ainult heaks kiita. Nii väidavadki Junckeri pooldajad, et hoopis varasem valikuviis oli täiesti ebademokraatlik.

Demokraatia üle käiva vaidluse varjus podiseb aga konflikt  europarlamendi ning liikmesriikide valitsusjuhtidest koosneva ülemkogu vahel. Rootsi peaminister Frederik Reinfeldt sõnas äsja, et ei pea õigeks valitsusjuhtide võimu arvelt suurema otsustusõiguse andmist parlamendile ja tulevikuks ebameeldiva pretsedendi loomist. EP suuremad ja mõjukamad fraktsioonid püsivad seevastu kindlalt aegsasti kokku lepitud Junckeri kandidatuuri taga, et tugevdada oma otsustusõigust.

Tähtis on tegevuskava. Praeguse kava kohaselt kogunevad valitsusjuhid juuni lõpus taas ning arutavad muu hulgas, milline saab olema tulevane ELi tegevuskava, millest Jose Manuel Barroso mantlipärija lähtub. EK presidendi nimest olulisemaks võibki kujuneda, millist majandus- või välispoliitilist programmi tema meeskond ülemkogu ja EP volitusel teostama hakkab. Uue EK presidendi nime saame aga teada ilmselt juuni lõpus või juuli keskel.

 

Autor: Peep Talimaa, Hannes Rumm