Tulevikuohte vähendab viljakus

17. juuni 2014, 11:17

Pole mõtet vaielda, kas Eesti arengu uueks tõukeks sobib paremini idee „miinimumpalk 1000 euroni“ või „SKT kaks korda suuremaks“. Mõlema saavutamiseks peab meie töö muutuma palju viljakamaks, kirjutab LHV majandusekspert Heido Vitsur.

Oleme veerand sajandit endale sisendanud, et toetudes inimese soovile maksimaalset tulu teenida leiab enamik sotsiaal-majanduslikest probleemidest parima lahenduse. Alguses paistiski nii olevat. Paraku on meie demograafiline ja majanduslik areng nüüdseks omandanud sellise kuju ja suuna, mis ei garanteeri isegi rahvusena püsimajäämist, rääkimata õitsengust.

Probleem pole niivõrd selles, et meie iive on negatiivne, et emigreerutakse või et oleme majanduslikus arengus naabritest maha jäämas. Probleemiks on soovimatus näha oma olukorda sellisena, nagu see tegelikult on; soovimatus tunnistada, et oleme ka eksinud.

Praeguseks oleme saavutanud enamiku tasemest, mida üksikult pingutades on võimalik saavutada. Meie tulevikku ohustavate trendide muutmiseks on nüüd vaja saada kätte sünergia, mida sellest maanurgast üldse leida võib. Selleks aga napib meil kõige enam kriitikameelt iseenda suhtes, koostöövõimet, tahtmist pingutada ja võimekust oma tegemisi rahvusena teisiti korraldada.

Et midagi võiks muutuda, peame lahti saama ka oma suletusest. Peaksime püüdma mõista, miks maailmas tehakse nii paljusid asju teisiti kui meil. Et igasuguste tülikate ja keeruliste sotsiaalmajanduslike lepete, skeemide ja stiimulsüsteemide taga ei ole rumalus, vaid olukorra meist sügavam mõistmine ja vastutustunne. Tulemuseks on aga suurem ja kestvam sotsiaalmajanduslik edu.

Paradoksaalsel moel on meil mis tahes asja reformimise eriti raskeks teinud meie esimese perioodi suhteliselt suur edu. Edu uimas pöörasime vähe tähelepanu elu sotsiaalsele küljele, sidususele ja koostöövõimele, segasime ära oma näilised ja tegelikud tugevused. Näiteks uskusime, et saame oma institutsioonide tugevust mõõta peaasjalikult riigivõla suuruse ja eelarve tasakaalu, aga mitte nende analüütilise suutlikkuse, sotsiaalmajandusliku vastutustunde ja ettenägemisvõime järgi.

Indrek Neivelti järjest ärevamaks muutuvaid mõtteavaldusi tuleks lugedagi sellises võtmes. Pole ju tema ainuke, kes on surmani tüdinud kuulmast tühja heietamist, kui vajalik on mööda väärtusahelat ülespoole trügimine; selline haridus-, teadus- ja innovatsioonipoliitika, mis seda toetaks; ning kuidas lõppkokkuvõttes meil kõik iseenesest sujuma hakkab.

Samas ei taha ma väita, et me pole üldse edasi liikunud. Häda on ju selles, et muutunud demograafilises olukorras on vaja enamat. Rahvastikuküsimused ja tootmise teadmistepõhisemaks muutmine koos väärtusahelas paremate kohtade hõivamisega võtavad aastakümneid, oleksime pidanud alustama juba siis, kui olime Läände integreerimisega enam-vähem hakkama saanud.

Ei saa end trendide lihtsa ekstrapoleerimisega lohutada ja väita, et meil on vähemalt sadakond aastat aega. Tänases seotud ja turbulentses maailmas räägivad hetke trendid kaugemast tulevikust järjest vähem. Kui me ei suuda hakata vähendama kahe-kolmekordset sissetulekute vahet meie jõukamate naabritega, võib Eesti saatuseks saada olemine geograafiliseks kohanimeks nagu Liivi laht või Kuramaa.

Pole mõtet vaielda, kas arengule uue tõuke andmiseks sobib paremini idee „miinimumpalk 1000 euroni“ või „SKT kaks korda suuremaks“, see on rohkem reklaamispetsialistide probleem. Selle asemel peaksime endale tegema detailsemalt selgeks, millest nende eesmärkide saavutamine sõltub ja mida konkreetselt teha tuleb.

Kuid on selge, et mõlema eesmärgi saavutamiseks peab enamiku meie 600 000 hõivatu töö muutuma palju viljakamaks. Efektiivsuse kiirendatud korras suurendamiseks on maailmas aeg-ajalt ikka kehtestatud mitmesuguseid normatiive, suunamaks inimesi ja ettevõtjaid isegi vastu nende tahtmist soovitaval moel tegutsema. Kui autode või hoonete puhul on energiaefektiivsuse normatiivide kehtestamine ja järjekindel karmistamine osutunud edukaks, miks ei võiks seda kogemust kasutada energiast piiratuma ressursi – tööjõu – efektiivsema kasutamise tagamiseks.

Loomulikult polnud ka energeetikas edu saavutamise taga suvaliste normatiivide kehtestamine, vaid ülikoolide ja firmade teadus- ja arendusalane suutlikkus ning selle suurendamise meetmed. Selleks ei saa olema ka miinimumpalga tõstmise graafik. Kuid miinimumpalga suurust oleks mõistlik mõtestada kui väliskeskkonna poolt meie ellujäämiseks lubatavat CO2 kogust. Ma ei oska ennustada, kui paljuks me praegu suutelised oleme, kuid on vaieldamatu, et ka kõige professionaalsemate mängijate ja kaunima meloodia puhul sõltub tulemus ikkagi dirigendist.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
19. June 2014, 10:18
Otsi:

Ava täpsem otsing