Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Maailm on täna (jalgpalli)haige…
Helsingi on täna haige, Helsingi on täna haige… Neid viimastel nädalatel päris mitu korda raadiost kuuldud ansambli Raadio Maria loost pärit sõnu parafraseerides võib öelda, et maailm on täna haige, maailm on täna jalgpallihaige…
Eestis aitab selle haiguse levikule suuresti kaasa jahe ja vihmane ilm, mis soosib telerivaatamist. Maailmas tervikuna aga kindlasti ka näiteks Uruguay jalgpallikoondise ründaja Luis Suareze hammustamiskombed. Need on avanud jalgpallimaailma kannibalistliku poole ja huvi äratanud paljudes neiski, kes muidu vutist väga ei pea.
Kujutagem nüüd hetkeks ette, et kõike seda praegu (Eesti) televisioonis vaadata võimalik ei oleks. Ega hästi ei kujuta küll. See on tagantjärele vastus ka mõni aeg tagasi kerkinud suurele arutelule, kas jalgpalli maailmameistrivõistluste ülekanded on ikka nii olulised (spordi)saated, mida peaks siinsele suuremast või väiksemast spordisõbrast televaatajale näitama. Jah, peaks küll. Kas seda just kindlasti rahvusringhäälingu vahendusel peaks tegema, on ise küsimus. Aga praegu on nii, ning vaidlused selleks korraks kalevi alla pandud.
Võib aga arvata, et mõne aja pärast võetakse need sealt uuesti välja, sest peagi on rahvusringhäälingus algamas teine pikk spordiseriaal, jalgrattaspordivõistlus Tour de France. Selle velotuuri näitamise olulisuse ja vajalikkuse küsimus on ju ikka samamoodi teravalt üles kerkinud.
Autor: Peep Talimaa, Peep Talimaa
Minu Äripäeva kasutamiseks logi sisse või loo konto.