Piiriülest e-allkirja kasutavad vähesed

Euroopa Komisjon püüab juba mõnda aega ärgitada liikmesriike looma keskkonda, mis võimaldaks e-allkirja igapäevases asjaajamises kasutada. Praegu on e-allkiri aga edumeelsemate liikmesriikide elanike privileeg, mille kasutamine jääb ühe riigi piiresse. See olukord ei käi ühte jalga ei Euroopa Liidu ühise siseturu põhimõtete ega internetiajastuga.

Euroopa Liidu õigus ei luba kasutada avalikus sektoris diskrimineerivaid nõudeid ega nõudeid, mis takistavad teenuste piiriülest osutamist ELi kodanikele. Seega peaks inimene saama kasutada e-allkirja ka piiriüleselt. See on ju loodud hõlbustamaks liikmesriigi kodanike suhtlust nii oma kui teise riigi haldusorganite ning ettevõtetega.

Ideaalis ja seadustes see nii toimibki, aga praktikas esineb liigagi palju juhtumeid, kaasaarvatud usina e-Eesti poolt, kus ühe riigi haldusorgan jätab teise liikmesriigi e-allkirjaga allkirjastatud dokumendid kõrvale põhjendusel, et neid ei suudeta lihtsalt avada.

Sellega rikutakse Euroopa Liidu õigust, mis sätestab, et teise liikmesriigi e-formaadis dokumenti ja/või teise liikmesriigi e-allkirjaga allkirjastatud dokumenti diskrimineerida ei tohi. Ühisturul ei peaks internetiteenused piirduma vaid ühe riigi piiridega.

Euroopa Liitu toetab selles ka Euroopa Komisjoni rakendusotsus, mille kohaselt peab elektrooniline allkiri hõlbustama ühe liikmesriigi kodanike suhtlust teise riigi haldusorganitega. Lihtsustamaks e-allkirja piiriülest kasutamist on vajalik teatud piiritletud hulka e-allkirja vorminguid. Komisjoni rakendusotsuse kohaselt avaldatakse täiustatud  e-allkirjade põhiprofiilide uued tehnilised kirjeldused, mille eesmärk on piirata asjaomaste standardite valikut ja suurendada seeläbi piiriülest koostalitlusvõimet. 

Samas tuleb arvestada, et üheltki haldusorganilt ei ole põhjendatud nõuda tehnilist valmisolekut kõigi liikmesriikide süsteemidega suhtlemiseks. Eriti arvestades, et eri lahendustel põhineva e-allkirjaga varustatud dokumente saadetakse võib-olla harvemgi kui kord aastas. Nii nagu haldusorgan kasutab postiteenust ja arvutihooldust, võiks ta kasutada ka vastavaid usaldusteenuseid, mis võimaldavad erinevate e-allkirjade lahenduste kasutajatega hõlpsat suhtlemist.   

Tegelikkuses ei ole mitmed liikmesriigid teinud mingeid samme e-allkirja süsteemi toimimiseks vajalike eelsüsteemide väljatöötamiseks. Kas puudub neil e-identiteet üldse või ei ole elanikele ID-kaarte väljastatud, puuduvad menetluslikud eeskirjad ja võimekus isegi siseriikliku e-allkirjaga allkirjastatud dokumentide menetlemiseks. Euroopa Komisjon peaks liikmesriike, kes on eiranud e-allkirjale vajalike eelsüsteemide välja töötamist või on teinud seda vaid formaalselt, korrale kutsuma ning tegudele suunama.

Komisjoni loodud standardid vähendavad võimalust, et liikmesriik tegutseks formaalselt lahendusega, mis praktikas ilmselt kunagi toimima ei hakka, kas siis saamatuse või poliitilise tahte puudumisel. Kohustus valida kindlad standardid vähendab aja ja raha raiskamist.

Rida liikmesriike, kaasaarvatud Eesti, on juba varem valmis saanud toimivad lahendused, mille muutmine oleks samuti aja ja raha kulutamine. Komisjon on sellise olukorra ettenägelikult lahendanud pakkudes liikmesriigile võimalust teha verifitseerimisvahendeid puudutav info lihtsalt kättesaadavaks.