Ettevõtja pole regionaalpoliitik

10. juuli 2014, 10:22

Ettevõtjad ei suuda lõpmatuseni tegeleda Eesti eri piirkondade arengutaseme tasakaalustamisega, see on riigi regionaalpoliitika ja haldusreformi ülesanne, kirjutab ASi Olerex tegevjuht Piret Miller.

Juuni 2014. Inimesed on kogunenud Swedbanki kontori ette Haapsalus ja avaldavad meelt sularahatehingute lõpetamise vastu. Ei tea, kas sellest protestiaktsioonist ka tulu tõuseb, kuid praegust Eesti elu iseloomustab see vaatepilt hästi. Ettevõtjate kaela nuheldakse kõik riigi tegematajätmised, mis puudutavad regionaalset arengut või sotsiaalpoliitikat. Teisest küljest panustavad just needsamad ettevõtjad Eesti piirkondlikku arengusse rohkem kui mõnigi arvata oskab.

Kui veel 25 aastat tagasi innustas inimesi ühise eesmärgi nimel tegutsema kõikidele korda minev keskkonnaprobleem või poliitiline algatus, siis praeguseks on olukord teine. Nii kodanikuühiskonna kui ka riigi ja omavalitsuste areng on loonud olukorra, kus erinevaid petitsioone ja rahvakogunemisi algatatakse Eestis pidevalt. Enamasti on ajendiks väga lokaalse iseloomuga sündmused või arengud. Märkimisväärne on seegi, et kui tavaliselt protestitakse millegi vastu – olgu see uus kinnisvaraarendus, kruusakarjäär või prügila –, siis üha enam kohtab praegu toetus- või lausa kinnihoidmisaktsioone.

Laiema üldsuse jaoks algas see ilmselt Virtsus olnud sündmustega, kui 2012. aasta algul tahtis Swedbank sadamast ära viia sularahaautomaati ja see tekitas paljudes meelehärmi. Taas kord näitena pank, kuid see polegi nii oluline. Sama kehtib tegelikult ka kümnete suletud või sulgemisplaanidega postkontorite ja maakaupluste või ka koolide ja arstipunktide kohta. Me märkame millegi puudumist valuliselt siis, kui meil seda vaja läheb. Mõnikord võib-olla paar korda aastas või isegi harvemini.

Virtsu sündmusi kommenteerides ütles toonane regionaalminister, et panga roll on ühiskonnas suurem, kui mõnel väiksel ettevõttel. Uus majandusminister räägib riigi sekkumise vajadusest sellele turule. Ehk siis nende väidete kohaselt tuleks elanikkonna ja kohaliku turu kahanemise tingimustes, kui väheneb nõudlus toodete ja teenuste järele kohapeal, suurematel ettevõtjatel ja kettidel justkui omalaadse ühiskondliku kokkuleppe raames kahjumlikke üksusi käigus hoida.

Ettevõtjad ei suuda ja ka ei soovi lõpmatuseni tegeleda eri piirkondade arengutaseme tasakaalustamisega – see on regionaalpoliitika ja haldusreformi ülesanne. Eestisisesed erinevused on väga suured, rahvastik väheneb ja vananeb. Kindlasti mõtleb ettevõtja enne kümme korda, kui mõne kiratseva üksuse sulgeb, sest ka sulgemise endaga kaasnevad märkimisväärsed kulud. Tihti doteeritaksegi tugevamate müügikohtade arvelt keti nõrgimat lüli. Kuid see ei saa kesta igavesti.

Väga palju sõltub kohalikust omavalitsusest, selle suutlikkusest ja ka huvist maksimaalselt oma piirkonna arenguks ära teha. Kaubanduskoja mullune uuring näitas, et enamikul omavalitsustest ei jätku teiste oluliste ülesannete kõrvalt piisavalt raha ettevõtluskeskkonna arendamiseks. Ehk siis kui on lahti hoitud koolid, lasteaiad ja raamatukogud ning korraldatud kohustuslik sotsiaalabi, teehooldus jms, siis suurt midagi enam muuks üle ei jää. See muu oleks ka uued töökohad ja teenused. Ometigi mõistavad kõik, et kui läheb hästi ettevõtjal, siis läheb hästi ka omavalitsusel. Viimased saaksid oma sõnul rohkem tegevusruumi, kui kohalikelt elanikelt saadava maksutulu määr oleks valdade-linnade suhtes senisest õiglasemalt paigas.

Uus aeg, mis on pannud inimesi rohkem oma kodukohale ja piirkondlikule jätkusuutlikkusele mõtlema ja selle nimel ka tegutsema, kas või protestima postkontori sulgemise vastu, määratleb uue tegutsemiskeskkonna ka ettevõtjate jaoks. Vanamoodi enam ei saa, liiatigi kui tahad pildil püsida inimestest tühjaksvoolavas Eestis. Saan sellest rääkida oma ettevõtte näitel, kuna tunnen seda tegevusvaldkonda kõige paremini. Nagu ka Eesti erinevaid piirkondi, sest meie tanklakett on esindatud kõigis maakondades.

Tänapäeval pole tankla ammugi enam koht, kus pelgalt oma sõidukit tankida. Konkurentsis püsimiseks tuleb pakkuda nii-öelda täispaketti sõidukitele ja ka nende omanikele. Alates autopesulast ja rendihaagistest kuni poe ja kohvikuni välja. Noorteklubiga küll veel tegemist pole, kuid nooredki armastavad üha enam pimeda bussipeatuse asemel tanklavalguse käes koguneda.

Ansambel Vennaskond laulis kunagi, et „maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik“. Varsti ilmselt ongi kusagil ääremaal tanklakohvik ainsaks kohtumiskohaks, kui kõik läheb vanamoodi edasi ning ettevõtja on ainsaks sotsiaalse vastutuse kandjaks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
11. July 2014, 07:46
Otsi:

Ava täpsem otsing