Pimedad ootavad kaitstud töökohti

Kuigi töövõimereformi eesmärk on õige, on selles nägemispuudega inimeste jaoks olulisi puudusi. Pimedatel on väga raske avatud tööturule jõuda, kuid reformikavas ei ole välja töötatud vajalikke meetmeid kaitstud töökohtade ja paindlike töövormide loomiseks. Puudub seaduste tugi eraalgatusel põhinevate puudespetsiifiliste teenuste arendamiseks, samuti puuetega inimeste omaalgatuse, näiteks mõnda probleemi lahendava sotsiaalse ettevõtluse toetamiseks. Puudub ka puudespetsiifilisi vajadusi arvestava kestliku tugisüsteemi rakenduskava.

Nende probleemide lahendamiseta võib töötavatest pimedatest või nägemispuudega inimestest suure osa töötamine lõppeda. Mittetöötavate pimedate ja vaegnägijate tööleasumise soov aga hoopis kaduda.

Pimedatel ja väga väikese nägemisjäägiga inimestel, kelle töövõime kaotuse protsent on praegu 90-100 ning kes endale kõrgendatud nõudmisi esitades töötavad, ei ole kindlust, et neile ei määrata järgmisel hindamisel töötamise tõttu osalist töövõimet. Riigikogus esimese lugemise läbinud töövõimetoetuse seaduse eelnõu kohaselt on puuduva ja osalise töövõimega inimeste toetuste vahe 140 eurot, kuid näiteks nägemispuudega massööride, komplekteerijate ja harjavalmistajate töötasu on samas suurusjärgus.

Tööandja valmisolek on vajalik. Töövõime hindamise metoodikat küll juba testitakse, kuid sellegi juures on küsitavusi. Kavandatavas hindamise taotlusvormis tahetakse pimedatelt muu hulgas teada, kas vastaja suudab teistelt inimestelt vastu võtta suures kirjas trükituna või punktkirjas edasi antud lihtsaid sõnumeid. Eelnevalt on selgitatud, et lihtne sõnum tähendab näiteks teavet selle kohta, kus asub tualettruum. Punktkirja valdaval pimedal inimesel ei ole aga sellest oskusest suhtlemisel tööandjaga abi, sest tööandja ju seda kirja ei valda.

Kodust töökohale jõudmine on nägemispuudega inimeste jaoks keerukas – tavaliselt on neil võimalik kasutada vaid ühissõidukeid. Linnades lisab raskusi vajadus ületada tiheda liiklusega tänavaid ja sõita mitme bussiga.

Võrreldes veerandsaja aasta taguse ajaga on töötavate nägemispuudega inimeste arv Eestis vähenenud umbes kümme korda. Kunagised õppe-tootmiskombinaadid lagunesid turumajanduses ning uusi töökohti on loonud ja töötajate väljaõpet korraldanud vaid nägemispuudega inimesed ise. Peamiselt töötatakse FIEdest massööridena, samuti harjade ja punutiste valmistajate ning erinevate komplekteerimistööde tegijatena. Enamasti on puudega töötajatega sõlmitud lepingud töötamiseks osalise, näiteks veerandi koormusega.

Õppust võiks võtta Soomest. Soomes töötab nägemispuudega inimesi lisaks n-ö traditsioonilistele aladele ka telefonimüügi, hooldus- ja abistamistööde ning infotehnoloogia valdkonnas. Mõne aasta eest sai IT-alal tööd üsna hõlpsalt, kuid see valdkond areneb kiiremini, kui nägemispuudega inimeste abivahendid järele jõuavad.

Soome riik maksab firmale, mis puudega inimese tööle võtab, 85 protsenti töötaja palgast. See kehtib kuni kaks aastat. Mõnel juhul on aega võimalik ka pikendada.Sealsetel nägemispuudega töötajatel on võimalus kasutada töökohale ja sealt koju jõudmiseks kaks taksosõitu päevas, lisaks igapäevatoiminguteks 18 sõitu kuus. Teenuse omaosalus on hind, mida tuleks maksta sõiduks ühistranspordis. Näiteks Helsingis on see 41,20 eurot kuus nagu kuupiletki. Võrdluseks Tallinnas saavad sügava või raske nägemispuudega inimesed invataksoteenuse puhul kasutada 32eurost kuulimiiti, millest omaosalus on veerand sõiduhinnast. Selle eest saab teha neli-viis sõitu.

Soomes on igal abivajajal õigus saada isiklik abistaja. Teenus sisaldab hädavajalikku abi nii igapäevatoimingute, õppimise, töötamise kui ka harrastustega tegelemise juures. Pimedal töötajal on võimalik kasutada isikliku abistaja abi enam kui 30 tundi nädalas. Tallinnas, kus samalaadne teenus on Eesti mõistes suhteliselt hea, saab pime töötaja kasutada vaid ligilähedaselt samapalju tunde kuus. Isikliku abistaja teenust kasutatakse aga esmalt selleks, et koos toidukaubad poest koju tuua.