Horm: seakatk võib anda ränga hoobi

Sigade katk on äge ja hästi leviv nakkushaigus, mis sigade puhul lõpeb peaaegu alati surmaga. Tähtis on rõhutada, et inimesed sigade katku ei nakatu ning inimestele nimetatud taud endast ohtu ei kujuta. Küll aga võivad inimesed haigust looduses edasi kanda.

Suure nakkusohu tõttu tuleb kõik sigade katku nakatunud loomad hävitada: nad tapetakse ning siis kas põletatakse või maetakse. Nagu mitmete sarnaste nakkushaiguste puhul on lisaks tervislikkuse mõõtmele ka majanduslik mõõde – haigus toob väga palju kahju tootjatele, tarbijatele ning riigile tervikuna.Kõnealusest taudist tööstustele tekkida võivad kahjud võib liigitada neljaks: kõrgemad opereerimiskulud; kaasnevad ekspordipiirangud ning sellest tulenev tululangus; loomade hukkamisest tekkiv vajadus toimingud ümber korraldada; üldine sealiha tarbimise kahanemine.

Praegu veel ei ole taud Eestisse jõudnud, kuid ennetav kaitsetegevus käib. Ettevõttes väljendub see olulises hulgas täiendavas töös, eelkõige inimeste ja transpordi liikumise piirangutes ning desinfitseerimistegevuste märkimisväärses kasvus. Samuti lisanduvad täiendavad analüüsid ja kaitserajatise ehitus. Sõltuvalt ettevõtte suurusest on lisakulu mõõdetav kümnete tuhandete eurodega.

Kui sigade katk jõuab Eestisse, on väga tõenäoline, et nii Euroopa Liit ja ka osa liikmesriike eraldi kehtestab Eestile sealiha sisseveopiirangud, mis mõjutavad eelkõige elusloomade liikumist. Samas veetakse Eestist igal aastal elusana välja umbes 100 000 nuumsiga, mis moodustab umbkaudu 20% kohapeal kasvatavatest sigadest. Piirangute puhul jäävad need loomad Eestisse.

Importi ei takista aga endiselt miski: need, kes töötavad import-toorainega, jäävad sellega edasi toimetama. Sisuliselt lisandub kohalikule turule järsku väga suur hulk sealiha, millel pole ostjat. Kindlasti väheneb ka lihatoodete eksport, mis on siinsetele tootjatele ülioluline käibeallikas.

Suure tõenäosusega jõuab sigade katk Eestisse metssigade kaudu, kelle liikumist ei ole vabas looduses võimalik takistada. Hullemaks kujuneb olukord siis, kui haigus levib farmi- või kodusigadele ja loomad tuleb hukata. Seakasvatus on pikaajaline ja jätkuv protsess. Tiinestumisest realiseerimiseni kuluv aeg on ligikaudu üheksa kuud. Näiteks Atrias on meie farmide tegevus spetsialiseeritud: ühes farmis on emised ja põrsad, teises kasvatame põrsad kesikuteks ning kesikud nuumame tapaküpseks kolmandas laudas.

Seakasvatusettevõtte jaoks on oluline, millised loomad hukatakse, sest sellest oleneb, kui pikaks ajaks tootmine katkeb. Kui õnnetus peaks tabama nuumafarmi, siis ei ole uusi sigu oodata umbes neli kuud. Kui tegemist on põrsafarmiga, siis tekkiv tootmispaus mõjutab ka nuumafarme ning kestab üle poole aasta. Kui hävitada tuleb emisekari, taastub seatootmine rohkem kui aasta pärast.Atria kasvatab umbes 15% Eesti sigadest. Kui oma süsteemist sead kaovad, on küllaltki vähetõenäoline, et õnnestub mujalt Eestist leida asendus. Tulemusena pole meil pikka aega anda tööd oma tapamaja töölistele, transportijatele ning paljudele teistele. Tarbijale ei suuda me sel ajal pakkuda kodumaist liha, millel meie äriidee põhineb. Sisuliselt keeraks see ettevõtte töökorralduse pea peale.

Praegu võib uudiseid sigade katkust kohata meedias iga päev ja palju. Mida lähemale jõuab haigus meie kodule, seda isiklikumaks teema muutub. Kahjuks on paljud, nii sealiha kui ka uudiste tarbijad, emotsionaalsed ja väga pealiskaudsed.

Minu suur hirm on, et pidev uudistesadu mõjutab pikkadeks aastateks negatiivselt sealiha tarbimist. Eestimaalane tarbib praegu umbes 32 kg sealiha ning sealihatooteid aastas. Kui sealiha tarbimine peaks langema tühised 10% ehk 3,2 kilo inimese kohta aastas, kaob ka vajadus umbes 40 000 eestimaise sea järele aastas. Seepärast palun südamest meediat kogu aeg rõhutada, et sigade katk ei kujuta inimestele mingit ohtu.

Kriisi võimalikult mõistlikult lahendamisel sõltub väga palju lihasektori ja ametnikkonna võimest teha koostööd. Paraku on juba praegu tunda, et mõned kohalikud tootjad püüavad olukorda ära kasutada ning viitavad näpuga nt meile, kes oleme kriisikoldele kõige lähemal. Siiski ei ole võimalik ühes supipotis keeta eri kõvadusega herneid. Siin tuleb isiklikest ambitsioonidest üle olla. Vähemalt kriisi ajal tuleb kokku hoida.