Kriisiplaane tasub teha mitu

Eesti ettevõtjate ettevaatlikkust Euroopa Liidu Vene-sanktsioonide teemal kõnelemisel võib inimlikult mõista. Esiteks, keegi ei taha olla halva sõnumi edasiandja. Teisalt ei soovita ehk konkurentidele oma tulevikustrateegia kohta ülearu palju infot anda, sest konkurents jääb toimima ka keerulistes oludes, pigem teravneb kui maheneb.

Kuid plaan sanktsioonide mõjuga toimesaamiseks peaks igal juhul olemas olema – elame-näeme suhtumisega kaugele ei sõida. Vaevalt sellist suhtumist ettevõtjate seas kuigivõrd esinebki: 2008 vallandunud finantskriisi kogemus oli paljude jaoks niipalju raske, et on saanud vereringe osaks. Plaani olemasolu ei tähenda paindlikkusest loobumist ja kiire reageerimise võimaluse välistamist, vastupidi. Parimal juhul kätkebki kriisiplaan variante A, B ja C, kui mitte rohkemgi. Tundlikkus uue info suhtes ja nõtke reageerimine ongi võimalik eelkõige siis, kui võimalikud stsenaariumid on enne läbi mõeldud.

Eesti ettevõtja on põhilist ammu teadvustanud. Eesti ettevõtjad on endale ammugi teadvustanud kahte asja seoses Venemaaga, mistõttu praegune olukord ei tohiks n-ö uus olla. Esiteks, ärisuhted Venemaaga ongi ebastabiilsed ja sõltuvad suuresti poliitilistest tõmbetuultest, praeguse seisuga sellest, missuguses faasis on Putini plaan tagasi pöörata N Liidu kahe aastakümne tagust lagunemist. Poliitilisel tasemel antud lubadused ei ole alati varemgi olnud see garantii, millele ärisuhteid üles ehitada. Putini palge „paljastumine“ seoses Ukraina sõjaga võib olla uudis mõnele vanale Euroopa riigile, aga mitte meile. Eesti ettevõtja tunneb oma Venemaa äripartnerit ja teab niigi, et kõiki mune ei maksa sinna Venemaa korvi panna.Teiseks teadvustatakse eeldatavasti ka nn geopoliitilist paratamatust. Naabreid ei saa valida, nad on sellised, nagu nad on. Eesti ettevõtja ei saa oma pisikest maad selga võtta ja paremasse paika tassida, kus lähemate naabritega äri teha meeldivam ja turvalisem. Ärisidemed lähimate naabritega säilivad mingil kujul ikka ka halbadel aegadel. Eesti on Venemaa naaber ja jääb selleks, tahame või mitte. Seda ei saa muuta ei poliitiliste ega majanduslike sanktsioonidega.

Kolm klassikalist punkti. Suurettevõtja Tiit Vähi otsekohesus oma kriisiplaanide avalikustamisel on olnud mitmeti eeskuju andev, ent paraku mitte nakkav. Enamik ettevõtjaid hoiab selles teemas pigem madalat profiili. Ent Vähi väljaöeldu on tegelikult klassika, mida sel või teisel moel varieerides kasutavad kriisiplaane kokku pannes ilmselt teisedki ettevõtjad: investeeringute piiramine, otsese tegevusega sidumata kulude vähendamine ja koondamisvalmidus. Need kolm punkti käivad eeldatavasti läbi kõik ettevõtjad, keda sanktsioonide mõju otseselt või kaudsemalt puudutab.

Muidugi oleks ettevõtjal kergem oma tegevust planeerida, kui sanktsioonide kehtestamist toetanud valitsus oma otsuse toeks rohkem arve ja prognoose pakuks. Samas on arusaadav, et riigilgi pole selgeltnägemise võimet kaudsete mõjude hindamiseks. Jutuks olnud paari miljoni eurone mõju Eesti majandusele tundub küll jalad-maast-lahti-hinnang olevat, kuid selle väljakäimise taga võib olla ka soovimatus  musta meeleolu tekitada.

 

 

 

Autor: 1185-aripaev