WTOl on keeruline Venemaad ohjeldada

Et Venemaa vastas Euroopa Liidu, USA ning teiste Lääne riikide kehtestatud sanktsioonidele vastusanktsioonidega täieliku impordikeelu kehtestamisega toiduainetele, ei tulnud just suure üllatusena neile, kes on jälginud Venemaa WTO liikmena tegutsemist alates nende liitumisest 2012. aastal. Pretsedenditu on olukord aga siiski, arvestades, et ei EL, USA ega ka Venemaa lähtunud seekord kaubandussanktsioonide kehtestamisel tavapärastest WTO jurisdiktsiooni kuuluvatest normidest, mis tähendaks piiranguid lähtuvalt tervisekaitse, keskkonna, kvaliteedi, toiduohutuse või (vahel harva) ka religioossetest kaalutlustest.

Seni on Venemaa kehtestanud toidukaupade sisseveole piiranguid (sealiha, sealihatooted jm), viidates WTO sanitaarnõuetele. Kuigi küsitava põhjendusega, on need siiski toimunud WTO raamistikus. Seekord aga on sanktsioone seadnud riikidel selge vajadus saata vastaspoolele poliitiline signaal. Et seda tehti kaubanduslike piirangute kehtestamise ning Venemaa suuremahulise embargoga, on kohe mängus tänaseks 160 liikmesriigiga organisatsioon, mis reguleerib 98% maailma kaubandusest.

Teatavasti on WTO üks peamisi eesmärke leida positiivseid lahendusi riikidevahelistele kaubanduskonfliktidele. Rõhk on sõnal kaubandus. Poliitilistel alustel seatud sanktsioonidele WTOs lahendust leida kujuneb juriidiliselt keeruliseks. Kindlasti on see ka ennustamatu lõpuga protsess, sest WTO vaidluste lahendamise mehhanism pole kordagi oma eksistentsi jooksul pidanud tegelema riiklikust julgeolekust lähtuva laiaulatusliku kaubanduspiirangu legitiimsuse analüüsimisega.

Mitmed EL tipp-poliitikud on avaldanud arvamust, et Euroopa Liit peaks pöörduma WTO poole, astumaks vastu Venemaa laiaulatuslikule toiduainete impordikeelule. Kuna Venemaa poliitilisel kaalutlustel seatud sanktsioonil on ulatuslik majanduslik mõõde, on poliitikute pilgupööramine Genfi poole arusaadav. Kui aga süüvida WTO juriidikasse, ilmneb, et niisugune juhtum oleks organisatsioonis pretsedenditu, sest nii Lääne kui Ida sanktsioonide põhjendus on WTO-kauge – riiklik julgeolek.

WTO mitmetuhandeleheküljelistes lepingutes on vaid ühes kirjas erand, mis niisugust põhjendust kasutada lubab. Tegemist on WTO teenustekaubanduse üldlepinguga (GATT), mis lubab riikliku julgeoleku kaalutlustel kasutusele võtta piiravaid kaubandusmeetmeid. Alamartikkel täpsustab, et seda saab taha kas sõjaolukorras või mõnes muus rahvusvaheliste suhete kriisiolukorras. Et aga ei Euroopa Liit, USA ega keegi teine teenuste sektoris Venemaa suhtes sanktsioone seadnud riik ei ole Vene Föderatsiooniga sõjajalal, siis saaks WTOs vaieldes kasutada põhjendusena vaid teist juhtu, rahvusvaheliste suhete kriisiolukorda.

Siin aga muutub olukord eriti keeruliseks, sest kui algab vaidlus seatud sanktsioonide õiguspärasuse üle, peaks sõltumatutest kaubandusekspertidest koosnev kogu sel juhul hakkama analüüsima, milline on piisavalt tõsine rahvusvaheliste suhete kriisiolukord, et sanktsioonid oleksid tõepoolest õigustatud. See väljub WTO kompetentsist. Niisugune vaidlus võiks ehk toimuda Genfis, kuid mõnisada meetrit WTO majast eemal, ÜROs.

Kui jälgida Vene Föderatsiooni reaktsioone Lääne sanktsioonidele, siis tundub, et nad mõistsid WTOs vaidluse algatamise äärmist komplitseeritust ning otsustasid valida teise tee. Veel juulis, vahetult pärast USA välja antud otsust kehtestada sanktsioonid Vene suurima naftakontserni Rosnefti, gaasitootja Novateki ja suurpanga Gazprombank suhtes, andis peaminister Dmitri Medvedev teada kavatsusest kaevata USA selliste WTO lepingut rikkuvate sanktsioonide pärast WTOsse. Juuli lõpus aga ei räägitud mitte enam pöördumisest WTOsse, vaid omapoolsetest vastusanktsioonidest.

Augusti alguses rakendatigi laiaulatuslikud impordipiirangud toiduainetele, põllumajandussaadustele ja kalatoodetele Euroopa Liidust, USAst, Kanadast, Norrast ning Austraaliast. Toiduainetele, s.o kaupadele nii laiaulatusliku piirangu seadmine kuulub aga GATTi reguleerimisalasse. Erinevalt teenuste lepingust puudub aga GATTis eriklausel riikliku julgeoleku erandi kohta, mis lubaks WTO riigil kehtestada sellist embargot. Igasugused impordipiirangud saavad GATTi kohaselt olla vaid tariifide või muude maksudega reguleeritud. Seega, seada impordipiirangud kaupadele, tuues põhjenduseks riikliku julgeoleku, on WTO üldise kaubanduslepingu alusel keeruline. WTOl puudub sellises olukorras kogemus ning on poolte otsustada, kas viia juhtum WTOsse või mitte.

Enne kui sõltumatud eksperdid WTOs hakkavad sanktsioonide õiguspärasust hindama, eelneb kohustuslik konsultatsioonifaas, mis tähendab, et nii kaebav kui kaevatav riik peavad istuma ühise laua taha ja püüdma erimeelsusi lahendada. Kui see ebaõnnestub, on kord ekspertide käes. Arvestades pingelist olukorda Lääne ja Ida vahel, oleks naiivne loota sõbralikku konsultatsioonifaasi ülimalt poliitilises vaidluses, seda enam, et vaielda vähemalt WTO seinte vahel oleks keeruline – ei diskuteerita ju enam selle üle, kas loomaviiruse leviku üle on saadud kontroll või mitte, kas sanitaarnõuded piimatoodetele on piisavad, kas kalakonserv oli õigesti märgistatud või konjak ikka õiges Prantsusmaa regioonis toodetud.

Küsimus on praegu ainult poliitikas ja majandussanktsioonid rakendati töösse vaid abinõuna poliitilise eesmärgi saavutamiseks. On raske ette kujutada sellise sisuga vaidlust alati poliitikat vältida püüdvas ratsionaalses kaubandusühenduses. Kuid et WTO on riikide initsiatiivil töötav organisatsioon, on kõik võimalik. Seda enam, et oleme olukorras, kus poliitilist olukorda maailmas püütakse mõjutada kaubandusmeetmete abil.