Ma armastasin ehitajat

Vilja Kiisler, Vilja Kiisler 19. august 2014, 08:53

Me ei pea koju tooma mitte ainult talente, vaid ka teisi, keda on sundinud siit lahkuma palgavaesus või sobiva töö puudus, kirjutab Äripäeva arvamustoimetuse juht Vilja Kiisler.

Tööjõu vaba liikumine on Euroopa Liiduga liitumisega kaasa tulnud eelis ja vabadus, mille kasutamine on kaasa toonud Eestile aina teravamaks muutuva probleemi – väljarände. Aina valusamalt tunnetavad seda omal nahal tööandjad: töökäte puudus ei kummita mitte ainult IT-sektorit, kus juba paar-kolm aastat tagasi oleks kohe olnud tööd pakkuda 1500 spetsialistile, vaid täitmata on ka hulk traditsiooniliselt madala palgaga ametikohti nt jaekaubanduses ja tootmise nendes etappides, mis ei eelda inseneriharidust. Viimase kolme aasta jooksul on Eesti tööjõuturult „haihtunud“ rohkem kui 37 000 inimest. Ositi peegeldab see number eeldatavasti elanikkonna vananemist, kuid suurem osa jääb ilmselt siitmailt mujale paremat elu otsima läinud inimeste arvele.

Siit minema ei aja enam ammugi tööpuudus, mis teises kvartalis oli majandusele enam-vähem tervislik 6,9%, vaid palgavaesus: tõsiasi, et hoolimata töökoha olemasolust ei suudeta ära toita ei iseenda ega oma peret, nagu viitas ka statistikaameti peaanalüütik juulis. See on tõsiasi, millega tegelemist ei pea enda asjaks õigupoolest mitte keegi. Ettevõtjad vaatavad riigi poole: langetage ometi tööjõumakse, kehtestage sotsiaalmaksulagi. Lätlasedki suutsid seda, aga meie mitte. Põhjus, miks valitsus seda tõsiselt üldse ei kaalugi, on lihtne: kardetakse otsa ette saada „rikastele“ soodustuste tegija mainet – kasu oleks sellest eelkõige kõrgepalgaliste töökohtade loomisel. Unustatakse väga hea argument sotsiaalmaksulae kehtestamise toetuseks: kõrgepalgaliste töökohtade loomise soodustamine tõstab ka keskmist palgataset ning ergutab majandust, mille tulemusena suureneb ka madalapalgaliste sissetulek. Mitte päevapealt, aga siiski järjekindlalt. See on asi, mida valitsus teha saab, aga ei tee.

Valitsus ja töötajad aga vaatavad eelkõige tööandja, ettevõtja poole, sest ettevõtja on see, kes reaalselt saab palka tõsta. Miks nad siis ikkagi ei tee, kui töökätest on karjuv puudus? Indrek Neivelti sõnutsi tööandjatele suunatud idee seada eesmärgiks 1000eurone miinimumpalk ei toimi, sest tööandja eesmärk ei ole mitte palga maksmine, vaid kasumi teenimine ja suurendamine. Pealegi ei kehtesta miinimumpalka mitte ettevõtja, vaid riik. Selleks, et tööandja saaks palku tõsta, on tal vaja enamat tootlikkust ja suuremat efektiivsust, mis tähendab tänases olukorras nii mitmeski sektoris hoopis koondamist – ainult nii on võimalik suurendada nende palka, ilma kelleta ettevõte ei arene.

Nii on palgavaesus kõigi ja samas mitte kellegi mure – niisiis ainult iga inimese enda otsuste ja valiku küsimus. Asja üle arutledes unustavad aga nii riigi kui ka tööandjate esindajad sageli tõsiasja, et palgavaesusest tuleneval väljarändel on peale majanduslike mõõtme veel üks, pikaajalises perspektiivis täiesti põhimõtteline aspekt: kui väljaranne senise hooga jätkub, koidab päev, mil meie ees seisab täies alastuses küsimus: kelle jaoks seda Eesti riiki pidada? Inimene ei ole ainult töökäed, vaid riigivõimu kandja – see, kelle tarvis meie riik üldse loodud on. Riik, mis on seadnud oma ülesandeks tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade, vajab inimest sama palju kui inimene riiki.

Keegi ei tea, palju on täpselt Eestist sobiva töö puuduse ja madala palga pärast läinud ehitajaid, aga niipalju on kindel, et seda hulka mõõdetakse tuhandetega. Keegi ei tea täpselt, kui palju perekondi on purunenud selle pärast, et mees on pidanud minema Soome raha teenima. Kui kaua toimib kaugsuhe mehe ja naise vahel? Võib tunduda, et see on konkreetsete inimeste isiklik probleem, ent ta on seda vaid senikaua, kui purunenud perekondade arv kasvab nii suureks, et see hakkab mõjutama esiteks olemasolevaid lapsi ning teiseks sündimust. EPL kirjutas eile, et välismaal töötavate vanemate lapsed tunnevad end ebaturvaliselt ja ebakindlalt: neil napib enesekindlust ning lootust tuleviku suhtes, nad tunnevad end mahajäetuna ega realiseeri oma võimeid. Naine, kelle mees on teadmata ajaks välismaale tööle läinud, jätab esimese lapse kõrvale teise lapse sünnitamata, sest selle ühegi toitmine-katmine on raske ning sünnib mehest lahuselamise hinnaga. Ühe vanema välismaale tööleminek lõhub perekondi ja kahandab sündimust.

Välismaale siirduv naine ei tule suure tõenäosusega Eestisse tagasi. Ta leiab (uue) partneri mõnest teisest riigist ning tema lapsed ei kõnele enam ilmselt eesti keelt. Naisi on viimasel ajal lahkujate hulgas rohkem. Vaevalt mõtleme selle peale, kelle emad võiksid olla need täna siit lahkuvad naised. Nad toovad mõnes teise riigis ilmale lapse, kellest oleks siin võinud saada Arvo Pärt või minugi poolest meie oma Mark Zuckerberg, Steve Jobs – keegi, kes viib Eesti nime maailmakaardile. Seda me ju nii väga igatseme. Aga me laseme sellel naisel minna – sest tema polnud see talent, keda kinni hoida.

Koju tagasi kutsusime ju ainult talente, aga unustasime, et meil ei ole siin tarvis mitte üksnes talente, vaid ka tavalisi tööinimesi. „Selleks et rahvas oleks jätkusuutlik, on vaja normaalset rahva soo- ja vanusestruktuuri, et rahvastikus oleks nii noori kui ka vanu, nii mehi kui ka naisi ja et suhted oleksid tasakaalus – igaühe jaoks oleks kuskil keegi,“ kirjutas Ene-Margit Tiit. Selle igaühe-jaoks-on-kuskil-keegi põhimõtte toimimist hävitab väljaränne järjekindlalt. See, kelle jaoks siin sobivat ei leidu, ei loo perekonda ega saa lapsi – eesti lapsi, siin, Eestis.

Paljukõneldud „Talendid koju“ oli elitaarne, arrogantne algatus, mille varjatud, sõnastamata sõnum oli: kõiki me ei vaja. Vajame ainult parimaid, aga teised las minna. Kas ehitaja peab ennast talendiks, keda Eesti vajab? Kindlasti mitte. Kas kahe töökoha vahet siplev ja ikkagi oma lapsi vaevalt toeta-katta suutev üksikema, kes läheb Soome koristajaks, peab ennast talendiks, keda Eesti riik vajab? Kindlasti mitte. Tagasituleku kutse ei kehtinud tema jaoks.

Nüüd on hiljavõitu talenti ümber defineerida ja öelda, et kõik on omal moel talendid, et talent võib olla igal alal. Sõnum, et me ootame koju vaid andekaid, aga mitte igaüht, on hakanud elama oma elu. Kes ennast talendina ei tunne, on Eestile kadunud. Ka praegusele lapsele ja noorele on antud teade: Eesti vajab sind siis, kui sa oled andekas. Kui sa ei ole, siis head teed sul minna.

Ehitajale ei ütle mitte keegi, et tema võiks olla koju tagasi oodatud. Urve Palo riikliku elamuehitusprogrammi tegi koalitsioonipartnerid pihuks ja põrmuks ning irvitasid takkapihta. Ometi on riiklikud elamuehitusprogrammid olemas nii Soomel kui ka Rootsil, ja neis riikides ei peeta seda automaatselt vasakpoolse, „sotsialistliku“ mõttelaadi näiteks või tulemuseks. Ühe Soome suurema ehitusfirma juht ütleb, et nemad ei ehita ilma eestlasteta suurt midagi, ja see ei tähenda, et nad palkaksid rahvusi, ei, ikka oskajaid. Võimalik, et järgmine Eesti ehitajate suur tööandja on hoopis Rootsi riik. Soomes tegutseva ehitusfirma juht sõnastab eestlaste valiku Rootsi-mineku üle otsustamisel lihtsalt, aga täpselt: kas raha või perekond. Ent kui perekonnal on raha vaja, siis valitakse raha – raha on vaja kohe, aga perekond ei purune ju päevapealt, sellega läheb aega.

Kui Palo oleks taibanud ehitajate kojutoomise mõtte avalikus teadvuses seostada perekondade püsimise eesmärgiga, siis oleks see eeldatavasti tembeldatud populismiks, mis ta olenevalt mõtte esitamise viisist oleks ju võinud ka olla, aga riiklikule elamuehitusprogrammile oleks nii võinud siiski suure avaliku toetuse tekitada. Iseasi, kuivõrd jätkusuutlik oleks ehitajate kojutoomine ühe programmi raames – suuremahulise ja pikemaajalise ehitamise tarvis oleks tarvis laenu võtta, aga seda kardavad valitsuse paduparempoolsed hullemini kui vanakurat välku. Ometi pole laen iseenesest ei parem- ega vasakpoolne nähtus, vaid kõigest finantsinstrument, mida vahel on mõistlik kasutada ja vahel mitte.

Küsimusele, kas riik peaks laenu abil ehitajaid – kes selles loos on vaid üks näide – koju tooma, ei saa ilma pikemata vastata jaatavalt. Üks on aga kindel: perekondade purunemine ja välismaale tööle läinud vanemate laste rõõmutud elud on probleem, mis varem või hiljem väljub isiklikust sfäärist ja saab riiklikuks probleemiks. Ta on seda juba praegu, ainult me ei taha seda nii näha.

Üks aspekt on siin veel: julgeolekuline. Sellega on asjad halvad. Äkki oleks kindlam, kui rohkem mehi oleks kodus? Ja naisi ka, sest miks muidu peaks mees kodus olema, kui naist ei ole. Eesti põhiseadus ütleb muide, et perekond rahva püsimise ja kasvamise alusena on riigi kaitse all. Kui nii, siis poleks perekonna koospüsimise toetamine väljarände pidurdamise meetmete põhjendusena sugugi kehv argument.

Ja miks ei võiks tööandja omalt poolt pingutada selle nimel, et eesti töökäsi koju tuua? Vaatame ettepoole tagasi: mitte ainult talentidest pole juba puudus, vaid lihtsalt headest töötegijatest. Tooge siis ometi eestlasi koju ja rääkige sellest, et teistele eeskuju anda. Välistööjõudu on mitmel pool muidugi vaja ja mõnes sektoris iseäranis, kuid pakkugem ka välismaal töötavatele „tavalistele inimestele“ võimalust koju tulla: niimoodi terveneb püsimajäämiseks vajalik rahvastiku struktuur, ja kui iibe näitajad paranevad, siis on varsti ka töökäsi ehk jälle rohkem – või vähemasti ei vähene nende hulk nii kiiresti kui praegu. Mõelge natuke hetkevajadusest kaugemale, mõelge suurelt. Vähemasti mõni teist tahab ju ettevõtte oma lastele jätta?

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    22. August 2014, 09:48
    Otsi:

    Ava täpsem otsing