Kiirlaenu hinna piir on möödapääsmatu

Viimati valitsuse poolt heaks kiidetud nn krediidikulukuse ülemmäära eelnõu eesmärk ei ole öelda, et kiirlaenude andmine on halb või et kiirlaenu võtavad rumalad inimesed.

Justiitsministeerium on koostöös majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi, rahandusministeeriumi ja sotsiaalministeeriumiga erinevate õiguslike algatuste puhul proovinud kiirlaenu teemat hoida võimalikult neutraalsena ja vältida laenuandjate või laenu võtjate arvustamist või hukkamõistmist.

Kiirlaenude hinna ülempiiri seadmisega soovitakse kaitsta neid inimesi, kes võtavad laenu üksnes emotsionaalse otsuse alusel, kaalumata seejuures läbi, kas nad üldse suudavad seda laenu tagasi maksta või mitte.

Arvamusi on palju. Loomulikult võib küsida, kas krediidikulukusele ülempiiri seadmine on selle jaoks kõige õigem tee. Ning kui on, siis kas valitud dünaamiline krediidikulukuse määra ülempiir on kõige parem lahendus.

Arvamusi on palju, ilma õigete või valede vastusteta. Parima lahenduse valimiseks oleme analüüsinud varasemaid kogemusi, mille oleme saanud näiteks heade kommete vastase regulatsiooni täiendamisel – see ei töötanud. Vigade vältimiseks oleme uurinud teiste Euroopa riikide, kus kiirlaenudega on samuti kaasnenud teatud sotsiaalne probleem, õiguslikke lahendusi ja nende mõjustust. Kõikjal tõdetakse, et ühtset ja universaalset ning samal ajal lihtsalt lahendust emotsioonidest ajendatuna kiirlaenu võtmisele ja sellele tuginevale laenuandmisele ei olegi. Kuid enamasti on jõutud järeldusele, et riiklikult määratletud kiirlaenu hind on vajalik.

Mõnikord aitab, mõnikord hukutab. Kõiki laenuandjaid ei saa ega tohigi ühte patta panna, kuid üksnes krediidikulukuse määra ülempiiri seadmise kaudu saab laenuandjat sundida kaaluma, kas alati tasub anda laenu inimesele, kes seda väga vajab. Võib-olla toob see inimesele kaasa veelgi suuremaid probleeme, mille lahendamiseks tuleb teha oluliselt rohkem jõupingutusi kui ilma laenu võtmata. Jah, tuleb tunnistada, et laen aitab mõnikord raskest olukorrast välja, aga mõnikord mässib see veelgi suuremasse probleemide ringi.

Senikaua, kui rannas päevitav inimene ostab rannas 2 eurot maksva veepudeli üksnes põhjusel, et ta ei taha kaotada sekunditki idüllilisest rannavaatest, on vee pudeli eest kalli hinna maksmine täiesti vastuvõetav. Kindlasti aga ei tuleks rannas kuumarabanduse saanud inimesele üritada müüa pudelit hirmkallist vett, vaid hoopis kutsuda parameedikud, kes inimese taas jalule aitaksid.

 

Autor: Vilja Kiisler, Indrek Niklus