Raha hind sõltub oludest

22. august 2014, 09:41

Inimesel, kellel on raha väga vaja, võib olla mõistlik selle eest kõrgemat hinda maksta, kirjutab Bigbanki juht Kaido Saar.

Kui selgus, et riigikogu liige Olga Sõtnik on võtnud 5500 eurot kiirlaenu, sündis sellest laia vastukaja pälvinud uudis.
Eestis ühiskonnas on jäänud mulje, et raha vajavad ainult vaesed ja elus halvasti hakkama saavad inimesed. Et raha laenatakse ainult siis, kui selle intress on imepisike ja inflatsioonist madalam. Muidu pole see justkui mõistlik. Elu pole nii lihtne ja matemaatiline.

Emotsionaalset kiirlaenamist tuleb ühiskonna tervise huvides ohjata nagu kasiinos käimistki, mistõttu krediidikulukuse määral lae seadmine on vajalik ja eluline. Samas tuleb mõista, et raha kättesaadavusel, riskil, hulgal ja paljudel muudel olulistel lisateguritel on hind.

Raha kättesaadavus ei ole seotud mitte ainult laenuvõtja võimekusega raha laenata, vaid ka olukorraga turul. Kui Kreeka sattus raskustesse, kahanes usaldus kõigi riikide, sealhulgas ka Eesti vastu. Raha hind tõusis ka meile, kuigi olime tublid.
Raha hind on igas eluolukorras erinev ning ei sõltu vajaja vara hulgast. Paljudel, kellel on suured laenud, on ka rohkem vara. Sageli ei kasutata raha mitte kulutamiseks, vaid uue teenimiseks. Sellega ei tegele mitte ainult suured peente kaubamärkidega ettevõtted, vaid ka inimesed turul ja laadal. Likviidsusest sõltub teenistus ja kasum. Rahal on ajas erinev hind. 100 eurot täna võib homme tähendada 200. Hea näide on kinnisvarahindade tõus, eriti 2005-2008.

Mida väiksem summa, seda kallim on. Hea näide on tavaline vesi. Kaevuvesi maakodus on tasuta, linnas tuleb kraanivee eest veidi maksta, poes on pudelivesi juba kallis ning kuumal rannal võib jahutatud väike pudel vett maksta juba 2 eurot. Vesi ise on sama, tihti on maitsegi sama, kuid hinnavahe on mäekõrgune. See on põhjendatud vahe. Bensiinijaamast kaasa haaratud kohv on oluliselt kallim kui kodus ise tehtud. Nagu on suure poe omast kallim ka väikepoe piim või leib, kuigi ka neile jagub piisavalt kliente.

Analoogsetel põhjustel on pangandusturg jagunenud kolmeks: universaalpangad, spetsiaalpangad ning kiirlaenukontorid. Universaalpangad on eelkõige väga pikaajaliste projektide finantseerimiseks, näiteks aastakümneteks võetud eluasemelaenud. Spetsiaalpangad finantseerivad peamiselt tarbimist, mis on vajalik ja mõistlik, kui millekski kohe raha välja käia ei ole. Kiirlaenukontorid on keskendunud spontaansemale ja emotsionaalsemale rahavajaduse finantseerimisele. Suurim erinevus on siin selles, et väga väikeste laenude administreerimiskulu on protsentuaalselt väga suur. Piltlikult öeldes võib 1000 euro välja andmiseks kuluda sama palju aega kui 100 000 euro andmiseks. Ehk 1000 euro raha välja andes on kulu 100 korda suurem.

Sama lugu on deposiitide kogumisel. Suurtes kogustes panka raha sisse laenates on hind palju madalam, kuid sa pead suutma seda ka välja anda – kiiresti. Pank või finantsasutus, millel on palju (vaba) raha, mis ei teeni, toodab kahjumit.

Kui raha on väga vaja, on hind teisejärguline. Kui pere tahab osta nädalavahetusel kogu järgneva nädala kauba, läheb ta supermarketisse. Kui on vaja ainult pakk piima, võid ja leiba, siis ta eelistab kodupoodi. Kui ainult kohvikoort, võib aja kokkuhoiu mõttes olla kõige “odavam” osta see bensiinijaamast samal ajal tankides.

Eesti suurim probleem ei ole liiga suures finantskulukuse määras. Praegused seadused on selged. Olga Sõtnikki tunnistas, et ta luges enne laenu võtmist tingimused läbi.

Kuna finantsettevõtete vahel on tihe konkurents, siis enamasti ongi pakutava raha hind õige. Kaevu kõrval olevale inimesele on pea võimatu müüa restoranihinnaga pudelivett, kuid restoranis makstakse selle eest “hingehinda” hea meelega. Sest tarbija mõistab, et ta ei maksa mitte üksnes vee, vaid asukoha, teeninduse ja muu eest. Probleem on vastutustundes.

Kogu finantseerimisvajadust ei ole võimalik ette näha ei eraisikul ega firmal. Toiduainete firmad, kelle kaup enam Venemaale ei pääse, vajavad üsna pea oma tegevuse ümberkohandamiseks kiiresti raha. Nad ei pruugi olla sugugi “vaesed” ning halvasti juhitud ettevõtted, kuid selleks, et lühiajaliselt kiiresti raha saada, mis on kauba all ootamatult kinni, ei ole mõistlik kiirkorras näiteks poolt ladu või kahte seadet maha müüa.

Ka eraisik võib kaotada töö, olla varakas, kuid ei saa müüa kohe maha ühte tuba oma viietoalisest korterist. Rahavajadus võib olla ajutine, ootamatu, konkreetsest olukorrast lähtuv. Ja mitte rumal, vaid mõistlik. Ka kõrgema hinnaga.

 

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. August 2014, 14:32
Otsi:

Ava täpsem otsing